Katalooniast

Euroopa Liit, mis on territoriaalriikide ühendus on sattunud olukorda, kus ta peab otsustama, kas ta esindab liberaalset või paternalistlikku maailmavaadet, s.t kas valitsusvõimu teostajaid või vabasid kodanikke.

Pilt: Katalaani keeleala on märgitud roosaga, keele domineerimisala aga purpuriga.

Ajaloost

Ibeeria poolsaar on Euroopa vanima inimasustuse ala, mille elanikkonda on kujundanud üha korduvad rahvasterännud. Iidse Vahemere kallastel elanud ibeeria rahva (kes müütide järgi oli laulev rahvas) elualadest käisid üle foiniikia päritolu kartaagolased ja roomlased, seejärel vallutasid Püreneede ümbrusse jäävad alad germaani päritolu lääne-gooti hõimud. Lühikeseks ajahetkeks oli see ala islamiusuliste kontrolli all, kuid põhjast tulnud frankide hõimud tõrjusid nad varsti sealt välja ja kehtestasid oma ülemvõimu (loe maksustamisõiguse) nende alade ümber.

Ajal, mil Euroopa lagunes feodaalriikideks, taastasid romaniseerunud ibeerlased oma iseolemise õiguse tänase Kataloonia aladel. Ajal, mil Euroopas domineeris omakohus ja tugevama õigus, korraldasid see rahvas oma alade valitsemist Jumaliku vaherahu assambleede kaudu(!).

Ibeerlastest moodustunud keele- ja kultuuriala märgiti nimega Oksitaania, ja see hõlmas ka suuremat osa Lõuna-Prantsuse aladest (Limousin, Languedoc, Gasconia, Provencas). Katalaanide naabruses tõusis valitsevaks jõuks Aragoni Kuningriik, mille valitsejad kontrollisid suuremat osa põlisrahva poolt asustatud alasid, s.h ka Oksitaaniat. Kuna võim selles riigis oli jagatud kuningavõimu ja seisuseid esindava Üldkogu vahel, siis võib seda nimetada Inglismaa kõrval üheks esimeseks parlamentaarseks riigiks Euroopas.

Vastasseisu põhjused

Kuna Aragoni viimane kuningas Martin I suri 1410 aastal järeltulijata, siis läks valitsusvõim Üldkogu otsusega üle Kastiilia kuningale Ferdinandile. See pani aluse Ibeeria poolsaare ühendamisele ühe võimu alla ja Hispaania Kuningriigi tekkele. Kastiilia keel on segu vallutajate keeltest, mis on kõige lähedasem portugali keelele ja nende kultuuri on kujundanud võitjatest hõimupealikud. Raamatus ja filmis „Sõrmuste Isand“ on seda vastasseisu kujutatud Mordori ja Aragoni vahelise võitlusena.

Kahe rahva vastasseis teravnes uuesti Hispaania kodusõja perioodil, mil katalaanid esindasid rahumeelset anarhismi (individualistliku vabaduse äärmusideoloogia) ja Franko juhtimisel tegutsejad totalitaarset valitsusvõimu. Nii nagu varasemate valitsejate ajal, diskrimineeriti ka Franko ajal rahvuskeeli ja kultuure ning tehti kõik, et kehtestada kogu riigi territooriumil üks keel ja kultuur, mis on elujõulise territoriaalriigi vältimatu eeldus.

Franko surma ja rahvusliku leppimispoliitika raames pandi alus uuele riigikorrale, mis märkimisväärses ulatuses arvestas vähemusrahvaste iseolemise õigusi, taastades nende õiguse õppida koolides ja ajada riigiasju oma emakeeles ning elada omakeelses meediaruumis. Olukord teravnes uuesti 2008. aasta finantskriisi ajal, mil kastiilia pangandussüsteem kaotas korruptiivsete investeeringute tõttu (vt Don Quijote lennujaam) omakapitali ning valitseva eliidi kapitali päästmiseks võeti Kataloonialt kõik, mida oli võimalik võtta.

Elitarism või individualism

Eelöeldust peaks hea lugeja mõistma, et kataloonlaste ja ülejäänud Hispaania inimeste vaheline vastuolu on võrreldav nende vastuoludega, mida meie kogeme venelastega, või sakslased türklastega või prantslased araablastega. Üks rahvas esindab eliidist sõltuvat alalhoidlikku „vaikivat massi“  ja teine individualistlikku eneseteostusest väärtustavat kodanikuühiskonda.

Siinkohal tahaks eriti ära märkida, et sündikalistlikule maailmanägemusele, mis lõhkus marksistliku töölisliikumise, panid aluse just katalaanid. Marksistlike töölisliikumiste eesmärgiks oli kontrolli saavutamine riigi kui institutsiooni üle, et seejärel selle bürokraatlikku aparaati kasutades jagada ümber juba loodud rikkusi. Sündikalismi ideoloogiliseks aluseks oli vabade tööliste eraomandus (s.t nad vastustasid riigibürokraatia ülemvõimu) ja koostöö, mis väljendus ühiskondlike asjade demokraatlikus korralduses (ilma elukutseliste ametnike ülemvõimuta!).

Nn hispaania rahvas esindab taas elitaarset valitsuskultuuri, mille juured pärinevad aastatuhandete tagusest ajast, mil kehtis arusaam, et eliit valitseb rahvast ja kogub makse, kuid füüsilise töö tegemine on neile keelatud. See kultuur ilmneb kõige selgemalt Madridis, mille tänavate laius ja luksuslike losside suurusele annab maailmas otsida võrdväärset. Hispaania riigivõim esindab kapitali ja käsitleb oma valdusi, kui puutumatut ressurssi, mille omandiõigust ei või keegi kahtluse alla panna. Kõige selgemalt ilmnes see 2010. aasta Ülemkohtu otsuses, millega tühistati Parlamendis vastuvõetud seaduseelnõu, mis oleks lahendanud suuremas osas Kataloonia ja Hispaania vahelise vastasseisu põhjused ning suurendanud autonoomse ringkonna õigusi korraldada oma rahamajandust.

Arvata võib, et katalaanid pole unustanud seda aastasadade pikkust diskrimineerimist, mis väljendus rahvuskeele likvideerimise katsetes, hispaaniakeelsete ametnike omavolis ja ebaõiglastes majandussuhetes. Ja kui keskvalitsus jätkab senist poliitilist liini, siis lõpeb see vältimatult kodusõjaga. Ja siinkohal tasuks meenutada Michael Howardi raamatus „Rahu leiutamine“ lausutud mõtet, et uus territoriaalriik sünnib vaid läbi vereohvri, mis liidab rahva üheks jõuks ja paneb aluse selle püsimisele.

Kokkuvõtteks

Euroopa Liit, mis on ametlikult territoriaalriikide ühendus, kuid tegelikult üritab korraldada Euroopa rahvaste ühist eluruumi, on juba teist korda põhimõttelise valiku ees: kas esindada territoriaalriike valitsevat kapitali ülemvõimu ja huvisid või tunnustada sellel territooriumi elavate  rahvaste iseolemise õigust.

Kui taaskord valitakse kapitali huvid, siis korduvad 19. sajandi sündmused ja üle Euroopa veereb veriste revolutsioonide laine. Kui aga tahetakse järgida Prantsuse revolutsiooniga sõnastatud ideaali: vabadust, võrdsust, vendlust, siis tuleb tunnustada rahvaste iseolemise õigust ja hakata liikuma sellise föderatiivse ühiskonnakorralduse poole, milles igal rahval oleks õigus omal territooriumil rääkida omas keeles, elada oma kultuuri ja majandustavade järgi, kuid väljapoole suunatud asjad (välispoliitika, õiguskord, sõjaline kaitse) delegeerida ühishuvisid esindavale institutsioonile.

Meie – eestlased, peaksime toetama iseolemise õigust taotlevaid rahvaid ja osalema aktiivselt selles protsessis. Kuid mitte vaenu ja vastuolusid õhutades, vaid lahendeid otsides! Ratsionaalsem viis lahendada seda vastuolu, mis vabaduse teljel väljendub eneseteostuse ja enesekehtestamise õiguse vahelises vastasseisus, oleks algatada vastav diskussioon EL institutsioonides ning kuna Eesti on praegu selle ühenduse eesistuja, siis on meid selles institutsioonis esindavatel inimestel suurepärane võimalus ka seda teha.

ELIIT- VÕI RAHVUSÜLIKOOL

 

Tartu Ülikool on asutanud eesti mõtteloo professuuri ja korraldanud avaliku konkursi selle ametikoha täitmiseks. Arusaamatuks jääb aga see, miks peavad kandidaadid esitama avaliku loengu inglise keeles ja kandidaadi kõlblikkust hindavad inimesed, kes eesti keelt ei tunne.

Elitaarne ülikool

 Ülikool kui institutsioon sündis keskaja klassiühiskonnas ja oli mõeldud valitseva eliidi järeltulijate koolitamiseks. Kuulsaimad nende hulgast on Pariisi Sorbonne, Inglismaal Cambridge ja Ameerikas asuv Harvard’i ülikoolid. Eestis kandis seda rolli Tartu Ülikool. Kui algul õpetati elitaarsetes õppeasutustes vaid teoloogiat, valitsemisvõtteid ja võitluskunste, siis ajapikku lisandusid nendele veel filosoofia ja õiguse alused.

 Kuigi õppeasutus kui institutsioon pärineb juba iidsest Sumerist (vähemalt 4500 aastat tagasi), on selle põhilisteks edasikandjateks olnud juudid ja indo-euroopa rahvad. Ilmselt seetõttu on just need rahvad domineerinud majanduses ning olnud kõige edukamad oma keele ja kultuuri levitamisel kõigil mandritel. Kõige paremini tõestab seda väidet juuresolev kaart, millel tumeroheline märgib riike, kus indo-euroopa keel on valitseval positsioonil ning heleroheline riike, kus mõni indo-euroopa keel on teise riigikeele staatuses. Ainsad indo-euroopa keelte poolt hõivamata alad on araabia keeles rääkivad islamiriigid, hiina-tiibeti keeli rääkivad idamaised riigid ja …. kaks riiki Euroopas. Kes arvab ära, millised riigid need on?

 Rahvusülikool

 Tartu ülikool on alati olnud uhke selle üle, et just tema kannab rahvusülikooli tiitlit. Kuigi me peame selle eest olema tänulikud Soomest ja Rootsist tulnud professoritele, sai see siiski loodud ja on olnud pea sada aastat meie rahvuskultuuri kandjaks. Kuid nüüd peame ilmselt nentima, et on olnud!  Sest koos üha süveneva üleminekuga ingliskeelsele õppele on meie rahvuskeelt hakatud ülikoolides tõrjuma ja halvustama – täpselt sama moodi nagu seda tegid kadakasakslased üleeelmisel sajandil.

 Tekkinud probleemi põhjuseid tuleb otsida esmajoones meie eneste alaväärsuskompleksist ja sellest tulenevast soovist hinnata enda tulemuslikkust läbi teistes keeltes avaldatud artiklite hulga ja nende tsiteerituse määra. See on loonud olukorra, kus eesti keele ja kultuuri teemadel eesti keeles avaldatud artikleid enam ei arvestata isikute kandideerimisel ülikoolide ametikohtadele.

 Ettepanek  

 Kui eesti keele ja kultuuri püsimise ja edasikandmise kohustuse eest vastutavad isikud ja nende poolt juhitud institutsioon – antud juhul siis Tartu Ülikool – on otsustanud loobuda neile seadusega peale pandud rollist, siis oleks aeg võtta sellelt ülikoolilt rahvusülikooli tiitel. Loomulikult võib ta säilitada oma elitaarse ülikooli staatuse, kui ta seda suudab võistluses palju suuremate ja rikkamate rahvastega, kes räägivad indo-euroopa keeltes. Isiklikult julgen aga selle kahelda ja arvan, et Tartu Ülikoolist saab üks tavaline provintsiülikool.

 Lõpetuseks pean aga kahetsusega nentima, et need inimesed – kes on valitud Eesti riiki juhtima ning eesti keele ja kultuuri jätkusuutlikkust kindlustama – on loobunud oma kohustuse täitmisest ja tahavad saada eliidiks hoopis teises kultuurikeskkonnas.

Kuula lisaks: Vikerraadio, Uudis+. Jüri Valge. Ingliskeelsed loengud Eesti mõtteloo professuuris.

Fašismi ja kommunismi ABC

Kommunismi ülistamise ning selle kui humanistliku ja vabadust pakkuva ideoloogia propageerimise teele on asunud ka Ahto Lobjakas, kes samas vastandab kommunismi teravalt fašismiga, mida ta peab ilmselt kõigist kõige inimvaenulikumaks ideoloogiaks. Kas see on nii ka tegelikult?

Lähtepunkt

Ahto Lobjakas väitis oma artiklis „Tänapäevase kommunismi ja natsismi lühike ABS“ järgmist:

„Neile, kes huvituvad asjadest sügavamalt, peaks olema lihtsalt mõistetav põhimõtteline erinevus natsismi ja kommunismi vahel: natsism on ideoloogiana inimsusevastane. Kommunism on valgustusajastu liiglaps. Tema kuriteod ei ole teoreetilised — mis saaks kellelgi tõsiselt olla Marxi utoopia vastu, kus kõik on vabad tegema seda, mida tahavad ja kõike on külluses?

Praktikas on kommunistid võimule saades korda saatnud palju inimsusevastust, kuid süüdi on siin võimu korruptiivsus ja muud inimloomuse varjuküljed, mitte ehtsa — see tähendab marksistliku — kommunistliku õpetuse iva.

Võimule tulles on Kreeka kommunistid — nagu ka Eesti omad — euroopaliku valgustusliberaalse põhiseaduse teenrid. Sama ei saa aga juba eos ja põhimõtteliselt öelda (neo)natside kohta.“

Ideoloogiate maatriks

Kui me paneme kõik olulisemad ideoloogiad, mis pakuvad „häid lahendeid“ (millega on sillutatu põrgu tee) ühiskondlike suhete organiseerimiseks üksteise kõrvale maatriksisse ja süstematiseerime need nende olemuse põhjal (vt raamatut: Poliitilised lahendid türannia ja heaoluühiskonna vahel või siis selle blogi artikleid, milles on iseloomustatud Eesti erakondade ideoloogilisi positsioone), siis näeme, et nii kommunism kui ka fašism on äärmuslikud ideoloogiad.

Oma äärmusliku eesmärgi saavutamiseks peavad nad rakendama riiklikku sunnivõimu ja terrorit, mis on suunatud samas riigis elavate inimeste vastu. See tunnus eristab neid selgelt militaristlikest ühiskondades, mis hoiavad oma inimesi ning suunavad oma agressiooni teiste hõimude ja naaberriikide vastu. Agressiooni eesmärgiks on reeglina strateegiliselt oluliste maa-alade ja/või olulise rikkuse allika hõivamine, milleks võib olla mõni kaevandus, kaubatee või siis rikas rahvas, keda tahetakse maksustada.

Terroristlikud valitsuskultuurid

Kommunismi inimlikkuse kuulutajad absolutiseerivad mõtte, et kommunism aitab rõhutuid ja vaesuses virelejaid ning annab neile toimetulekuks vajaliku. Kui viletsuse põhjuseks on ebaõiglane majandussüsteem ja/või riigikord, siis on sellisel mõttel isegi jumet. Kuid kui vaesuse põhjuseks on laiskus ja rumalus (tänases Eestis on kõigil pea võrdsed võimalused omandada haridus ja teostada ennast), siis mitte.

Siinkohal tuleks esmalt meelde tuletada, et just üksikisiku eneseteostuse vabaduse ja eraomandi puutumatuse kontseptsioonid panid aluse valgustusajale ja tööstusrevolutsioonide lainetele, mis lõid aluse üha kasvavale heaolule. Kommunismi olemuslik kurjus peitub selles, et oma idee realiseerimiseks peab seda realiseeriv bürokraatlik riigivõim võtma eraisikutelt nende vara ja tulu. Kuna keegi ei ole valmis oma raske tööga teenitud vara niisamalihtsalt ära andma, siis tuleb selleks rakendada terrorit. Ja see on esmajoones suunatud oma rahva iseseisvalt mõtlevate ja ettevõtlike inimeste vastu (kes ongi ühiskonda edasiviiv jõud). Kuna kommunistlik ideoloogia lähtub lihtrahvast ja töölisklassist, siis peavad selle liikumise juhid suurimaks ohuks inimesi, kes saavad aru toimuvast ja näevad oma vaimusilmas selle hilisemaid katastroofilisi tagajärgi ning suudavad seda ka selgitada oma kaaskodanikele. Seetõttu ongi kõik kommunistlikud režiimid asunud otsekohe hävitama kapitalistide kõrval ka haritlasi.

Fašistlik (siinkohal oleks aeg loobuda venelaste poolt pealesurutud mõistest ja võtta kasutusele algupärane mõiste natsionaal-sotsialistlik) terror on suunatud teiste rahvuste vastu, eesmärgiga kaitsta oma ohustatud keelt, usku, kultuuri ja õiguskorda väljast sissetungivate inimeste vastu, kes räägivad teisi keeli, kummardavad teisi jumalaid, peavad õigeks teistsuguseid tavasid ja inimsuhteid (loe: õiguskorda). Hirm, kaotada oma identiteet ja iseotsustamise õigus ning võimalus, et lähitulevikus tuleb hakata rääkima teist keelt, kummardama teist jumalat ja alluma teistsugusele õiguskorrale, ongi põhjustanud praeguse rahvusluse tugevnemise. Ja seda on poliitikud omakorda populistlikke loosunged levitades tõtanud ära kasutama.

Tähelepanuväärne on seejuures, et natsionalismi tõusu põhjuseks on suurrahvaste agressiivne soov suruda teistele peale oma keelt, kultuuri ja religiooni. Poliitikas nimetatakse seda šovinismiks. Venelaste puhul on liikumapanevaks jõuks soov, et kõik räägiksid vene keeles. Islamiusulist puhul jääb esialgu mulje, et nõutakse vaid jumalike seaduste (Koraani) ülimuse tunnustamist maiste üle, kuid kui meenutada, et seda pühakirja võib lugeda vaid araabia keeles, siis taandub ka see lihtsaks araabia šovinismiks.

Kokkuvõtteks

Nii kommunism kui ka natsionaal-sotsialism sündisid vajadusest äärmusolukorras, milles inimeste toimetulek ja senine eluviis olid ohtu sattunud. Äärmuslike olukordade lahendamiseks kasutatakse tihti äärmuslikke lahendeid, mis viivad kellapendli teise äärmusse, kuid ei ole jätkusuutlik. Kuna nii kommunismi kui ka natsionaal-sotsialismi eesmärgiks oli ühe inimgrupi toimetuleku parandamine teise inimgrupi arvelt, siis ei saa kumbki neist olla ei rahu- ega ka vabameelne. Ja lõpetuseks tuletan meelde hr Lobjakale, et kommunism ei olnud mitte valgustusaja vaid industriaalse revolutsiooni laps, mistõttu nende võimuletulekule järgneb paratamatult diktatuur, terror ja võimude lahususe põhimõtte lõpetamine.

Seotud artikkel: Kas kommunism võib olla inimlik.

Pin It on Pinterest