ELIIT- VÕI RAHVUSÜLIKOOL

 

Tartu Ülikool on asutanud eesti mõtteloo professuuri ja korraldanud avaliku konkursi selle ametikoha täitmiseks. Arusaamatuks jääb aga see, miks peavad kandidaadid esitama avaliku loengu inglise keeles ja kandidaadi kõlblikkust hindavad inimesed, kes eesti keelt ei tunne.

Elitaarne ülikool

 Ülikool kui institutsioon sündis keskaja klassiühiskonnas ja oli mõeldud valitseva eliidi järeltulijate koolitamiseks. Kuulsaimad nende hulgast on Pariisi Sorbonne, Inglismaal Cambridge ja Ameerikas asuv Harvard’i ülikoolid. Eestis kandis seda rolli Tartu Ülikool. Kui algul õpetati elitaarsetes õppeasutustes vaid teoloogiat, valitsemisvõtteid ja võitluskunste, siis ajapikku lisandusid nendele veel filosoofia ja õiguse alused.

 Kuigi õppeasutus kui institutsioon pärineb juba iidsest Sumerist (vähemalt 4500 aastat tagasi), on selle põhilisteks edasikandjateks olnud juudid ja indo-euroopa rahvad. Ilmselt seetõttu on just need rahvad domineerinud majanduses ning olnud kõige edukamad oma keele ja kultuuri levitamisel kõigil mandritel. Kõige paremini tõestab seda väidet juuresolev kaart, millel tumeroheline märgib riike, kus indo-euroopa keel on valitseval positsioonil ning heleroheline riike, kus mõni indo-euroopa keel on teise riigikeele staatuses. Ainsad indo-euroopa keelte poolt hõivamata alad on araabia keeles rääkivad islamiriigid, hiina-tiibeti keeli rääkivad idamaised riigid ja …. kaks riiki Euroopas. Kes arvab ära, millised riigid need on?

 Rahvusülikool

 Tartu ülikool on alati olnud uhke selle üle, et just tema kannab rahvusülikooli tiitlit. Kuigi me peame selle eest olema tänulikud Soomest ja Rootsist tulnud professoritele, sai see siiski loodud ja on olnud pea sada aastat meie rahvuskultuuri kandjaks. Kuid nüüd peame ilmselt nentima, et on olnud!  Sest koos üha süveneva üleminekuga ingliskeelsele õppele on meie rahvuskeelt hakatud ülikoolides tõrjuma ja halvustama – täpselt sama moodi nagu seda tegid kadakasakslased üleeelmisel sajandil.

 Tekkinud probleemi põhjuseid tuleb otsida esmajoones meie eneste alaväärsuskompleksist ja sellest tulenevast soovist hinnata enda tulemuslikkust läbi teistes keeltes avaldatud artiklite hulga ja nende tsiteerituse määra. See on loonud olukorra, kus eesti keele ja kultuuri teemadel eesti keeles avaldatud artikleid enam ei arvestata isikute kandideerimisel ülikoolide ametikohtadele.

 Ettepanek  

 Kui eesti keele ja kultuuri püsimise ja edasikandmise kohustuse eest vastutavad isikud ja nende poolt juhitud institutsioon – antud juhul siis Tartu Ülikool – on otsustanud loobuda neile seadusega peale pandud rollist, siis oleks aeg võtta sellelt ülikoolilt rahvusülikooli tiitel. Loomulikult võib ta säilitada oma elitaarse ülikooli staatuse, kui ta seda suudab võistluses palju suuremate ja rikkamate rahvastega, kes räägivad indo-euroopa keeltes. Isiklikult julgen aga selle kahelda ja arvan, et Tartu Ülikoolist saab üks tavaline provintsiülikool.

 Lõpetuseks pean aga kahetsusega nentima, et need inimesed – kes on valitud Eesti riiki juhtima ning eesti keele ja kultuuri jätkusuutlikkust kindlustama – on loobunud oma kohustuse täitmisest ja tahavad saada eliidiks hoopis teises kultuurikeskkonnas.

Kuula lisaks: Vikerraadio, Uudis+. Jüri Valge. Ingliskeelsed loengud Eesti mõtteloo professuuris.

Fašismi ja kommunismi ABC

Kommunismi ülistamise ning selle kui humanistliku ja vabadust pakkuva ideoloogia propageerimise teele on asunud ka Ahto Lobjakas, kes samas vastandab kommunismi teravalt fašismiga, mida ta peab ilmselt kõigist kõige inimvaenulikumaks ideoloogiaks. Kas see on nii ka tegelikult?

Lähtepunkt

Ahto Lobjakas väitis oma artiklis „Tänapäevase kommunismi ja natsismi lühike ABS“ järgmist:

„Neile, kes huvituvad asjadest sügavamalt, peaks olema lihtsalt mõistetav põhimõtteline erinevus natsismi ja kommunismi vahel: natsism on ideoloogiana inimsusevastane. Kommunism on valgustusajastu liiglaps. Tema kuriteod ei ole teoreetilised — mis saaks kellelgi tõsiselt olla Marxi utoopia vastu, kus kõik on vabad tegema seda, mida tahavad ja kõike on külluses?

Praktikas on kommunistid võimule saades korda saatnud palju inimsusevastust, kuid süüdi on siin võimu korruptiivsus ja muud inimloomuse varjuküljed, mitte ehtsa — see tähendab marksistliku — kommunistliku õpetuse iva.

Võimule tulles on Kreeka kommunistid — nagu ka Eesti omad — euroopaliku valgustusliberaalse põhiseaduse teenrid. Sama ei saa aga juba eos ja põhimõtteliselt öelda (neo)natside kohta.“

Ideoloogiate maatriks

Kui me paneme kõik olulisemad ideoloogiad, mis pakuvad „häid lahendeid“ (millega on sillutatu põrgu tee) ühiskondlike suhete organiseerimiseks üksteise kõrvale maatriksisse ja süstematiseerime need nende olemuse põhjal (vt raamatut: Poliitilised lahendid türannia ja heaoluühiskonna vahel või siis selle blogi artikleid, milles on iseloomustatud Eesti erakondade ideoloogilisi positsioone), siis näeme, et nii kommunism kui ka fašism on äärmuslikud ideoloogiad.

Oma äärmusliku eesmärgi saavutamiseks peavad nad rakendama riiklikku sunnivõimu ja terrorit, mis on suunatud samas riigis elavate inimeste vastu. See tunnus eristab neid selgelt militaristlikest ühiskondades, mis hoiavad oma inimesi ning suunavad oma agressiooni teiste hõimude ja naaberriikide vastu. Agressiooni eesmärgiks on reeglina strateegiliselt oluliste maa-alade ja/või olulise rikkuse allika hõivamine, milleks võib olla mõni kaevandus, kaubatee või siis rikas rahvas, keda tahetakse maksustada.

Terroristlikud valitsuskultuurid

Kommunismi inimlikkuse kuulutajad absolutiseerivad mõtte, et kommunism aitab rõhutuid ja vaesuses virelejaid ning annab neile toimetulekuks vajaliku. Kui viletsuse põhjuseks on ebaõiglane majandussüsteem ja/või riigikord, siis on sellisel mõttel isegi jumet. Kuid kui vaesuse põhjuseks on laiskus ja rumalus (tänases Eestis on kõigil pea võrdsed võimalused omandada haridus ja teostada ennast), siis mitte.

Siinkohal tuleks esmalt meelde tuletada, et just üksikisiku eneseteostuse vabaduse ja eraomandi puutumatuse kontseptsioonid panid aluse valgustusajale ja tööstusrevolutsioonide lainetele, mis lõid aluse üha kasvavale heaolule. Kommunismi olemuslik kurjus peitub selles, et oma idee realiseerimiseks peab seda realiseeriv bürokraatlik riigivõim võtma eraisikutelt nende vara ja tulu. Kuna keegi ei ole valmis oma raske tööga teenitud vara niisamalihtsalt ära andma, siis tuleb selleks rakendada terrorit. Ja see on esmajoones suunatud oma rahva iseseisvalt mõtlevate ja ettevõtlike inimeste vastu (kes ongi ühiskonda edasiviiv jõud). Kuna kommunistlik ideoloogia lähtub lihtrahvast ja töölisklassist, siis peavad selle liikumise juhid suurimaks ohuks inimesi, kes saavad aru toimuvast ja näevad oma vaimusilmas selle hilisemaid katastroofilisi tagajärgi ning suudavad seda ka selgitada oma kaaskodanikele. Seetõttu ongi kõik kommunistlikud režiimid asunud otsekohe hävitama kapitalistide kõrval ka haritlasi.

Fašistlik (siinkohal oleks aeg loobuda venelaste poolt pealesurutud mõistest ja võtta kasutusele algupärane mõiste natsionaal-sotsialistlik) terror on suunatud teiste rahvuste vastu, eesmärgiga kaitsta oma ohustatud keelt, usku, kultuuri ja õiguskorda väljast sissetungivate inimeste vastu, kes räägivad teisi keeli, kummardavad teisi jumalaid, peavad õigeks teistsuguseid tavasid ja inimsuhteid (loe: õiguskorda). Hirm, kaotada oma identiteet ja iseotsustamise õigus ning võimalus, et lähitulevikus tuleb hakata rääkima teist keelt, kummardama teist jumalat ja alluma teistsugusele õiguskorrale, ongi põhjustanud praeguse rahvusluse tugevnemise. Ja seda on poliitikud omakorda populistlikke loosunged levitades tõtanud ära kasutama.

Tähelepanuväärne on seejuures, et natsionalismi tõusu põhjuseks on suurrahvaste agressiivne soov suruda teistele peale oma keelt, kultuuri ja religiooni. Poliitikas nimetatakse seda šovinismiks. Venelaste puhul on liikumapanevaks jõuks soov, et kõik räägiksid vene keeles. Islamiusulist puhul jääb esialgu mulje, et nõutakse vaid jumalike seaduste (Koraani) ülimuse tunnustamist maiste üle, kuid kui meenutada, et seda pühakirja võib lugeda vaid araabia keeles, siis taandub ka see lihtsaks araabia šovinismiks.

Kokkuvõtteks

Nii kommunism kui ka natsionaal-sotsialism sündisid vajadusest äärmusolukorras, milles inimeste toimetulek ja senine eluviis olid ohtu sattunud. Äärmuslike olukordade lahendamiseks kasutatakse tihti äärmuslikke lahendeid, mis viivad kellapendli teise äärmusse, kuid ei ole jätkusuutlik. Kuna nii kommunismi kui ka natsionaal-sotsialismi eesmärgiks oli ühe inimgrupi toimetuleku parandamine teise inimgrupi arvelt, siis ei saa kumbki neist olla ei rahu- ega ka vabameelne. Ja lõpetuseks tuletan meelde hr Lobjakale, et kommunism ei olnud mitte valgustusaja vaid industriaalse revolutsiooni laps, mistõttu nende võimuletulekule järgneb paratamatult diktatuur, terror ja võimude lahususe põhimõtte lõpetamine.

Seotud artikkel: Kas kommunism võib olla inimlik.

Kas kommunism võib olla inimlik?

Peale Oudekki Loone sõnavõttu kreeka kommunistide toetuseks puhkes taaskord arutelu kommunismi üle. Olev Remsu viskus oma artiklis „Loogikat, kommunismivastane ühendkoor!“ selle ideoloogia kaitsele, rõhutades selle inimlikku eesmärki ja süüdistades selle puudustes üksikute inimeste pahelisust. Lugedes seda artiklit, ei leidnud ma kahjuks kusagilt aga loogikat!

Siit siis küsimus, kas väide: „kommunism tahab inimestele vaid head, kuid selle rikuvad ära võimuahned inimesed“ on tõene?

Kommunism kui ideoloogia

Kommunismi mõiste pärineb prantsuse keelest ja on tuletatud sõnast “communauté”, mis märgib ühisomandit. Ühisomand on omane naturaalmajanduses elavale, kogukondlikule külaühiskonnale, mis on ühiste jõupingutustega muutnud maa viljeluskõlblikuks ning mille kasutamisele on võrdne õigus kõigil selle kogukonna liikmetel.

Kommunistlik ideoloogia sündis tööjaotusel põhinevas turumajanduslikus keskkonnas, milles kapitali kontsentratsioon ja töölisklassi viletsus olid äärmuslikult suured. Kommunistlik ideoloogia sõnastas eesmärgiks kapitalismi kukutamise ja töölisklassi võimuletuleku (ergatokraatia) kaose külvamise ning revolutsioonilise riigipöörde käigus. Üleüldise varandusliku võrdsuse (vaimset võrdsust pole võimalik saavutada) kehtestamiseks nägi see ideoloogia ette kapitali (s.t eraettevõtete ja inimeste vara) natsionaliseerimist ja üleminekut plaanimajandusele. Viimane tähendab, et inimestelt äravõetud vara ja töövilju hakkavad jagama ametnikud.

Seega kommunism tähendab üksikisiku eneseteostuse õiguse täielikku mahasurumist ning inimese muutmist bürokraatliku masinavärgi tahtetuks mutriks. Kas keegi oskaks selgitada, mida inimlikku ja head on selles idees?

Isetekkeline kord ja loodud kord

Friedrich Hayek võrdles oma essees „Cosmos and Taxis“ isetekkelist turumajanduslikku korda ning inimese – s.t valitseva eliidi poolt loodud ja valitsetavat – korda. Kreekakeelne sõna „kosmos“ märkis seejuures kaosest isetekkivat korda ja „taxis“ inimese poolt loodud korda. Isetekkelist korda uurivad füüsikud ja bioloogid looduses, kuid paljud Hayeki aegsed majandusteadlased keeldusid sellise nähtuse olemasolu isegi tunnistamast. Selle uurimine sai võimalikuks alles pärast küberneetika teket 1960ndatel, kuid praktikas realiseerus see alles peale virtuaalse digimaailma sündi 20. sajandi lõpus.

Hayek rõhutas, et vaatamata teaduse arengule ei suuda inimene luua kristalle või keerulisi orgaanilisi ühendeid, neid üksikutest aatomitest ise kokku pannes. Küll aga suudavad teadlased keskkonda kujundades panna aluse protsessile, milles sellised kristallid tekivad soovitud viisil iseenesest. Samasuguseid isetekkelisi protsesse võib loodusest tuua lõputult. Näitena tõi ta lauale puistatud rauapuru, mis laua alla paigutatud magneti mõjul asetub korrapärastesse ringidesse. Seega – me suudame kujundada keskkonda ja luua olukordi, mis käivitavad soovitavaid protsesse ja viivad eelnevalt määratud lõpptulemini, kuid ei suuda määrata seda, kuhu iga konkreetne aatom või rauaosake selles protsessis asetub.

Turumajandus baseerub analoogsel kontseptsioonil: me anname inimestele täieliku vabaduse tegutseda ja midagi ette võtta enda toimetuleku ja heaolu parandamiseks reservatsiooniga, et oma tegevusest tekkinud kahju peab igaüks ise kandma. Hayek leidis, et kuigi inimesed tegutsevad omakasu maksimeerimise eesmärgil (mis põhjustab jätkuvalt konfliktseid olukordi), tahavad nad samas maandada riske (mis tekivad nendestsamadest konfliktidest), sest seeläbi on võimalik alandada kulusid, vältida kahjusid ning saada lõppkokkuvõttes suuremat kasu. Oma vigade kaudu õpib inimene, et teiste huvisid arvestav koostöö, altruistlik käitumine ja usaldusel põhinevad majandussuhted on pikas plaanis kasulikumad kui egoistlik ja hetkekasumit maksimeeriv tegevus.

Kommunistlikku plaanimajandust on üritatud korduvalt

Kõik katsed luua paremat ühiskonda ning suuremat heaolu ühe suure ja targa juhi juhtimisel, kes teab täpselt, mida, millal ja kui palju iga tema alam peab tegema, on ebaõnnestunud. Kõik katsed luua totalitaarset – hierarhilistele alluvussuhetele rajanevat – ühiskonda ja plaanimajandust on lõppenud ebaõnnestumistega.

Säilinud allikatest teame, et sellist ühiskonnakorda üritas luua juba maailma esimese individualistliku tsivilisatsiooni lõpuaegadel, Sumeri Ur’i III perioodi valitseja Ur-Nammu (valitses aastatel 2047-2030 eKr). Sedasama üritas korrata Rooma Imperaator Diocletianus (245-311) ning 20. sajandil mitmed valitsejad Jossif Staliniga (1878-1953) eesotsas. Kõik need ühiskonnad tegutsesid alguses väga edukalt ja saatsid korda tähelepanuväärivaid tegusid, kuid pikemas plaanis kaotasid teravas konkurentsivõitluses oma senise positsiooni ning kadusid lõplikult ajaloo kolikambritesse. Tõsi, lihtrahva meeles säilisid need perioodid veel pikka aega õnne- või „kuldajastuna“.

Ühe juhi või väikese grupi (büroo) poolt loodud plaanimajandusest võidavad lõppkokkuvõttes vähesed, kuid kaotavad paljud. See parandab algul lihtrahva masside heaolu tänu ümberjagatavale rikkusele, kuid see muudab lõpuks kogu elanikuna  passiivseteks tarbijateks, kes ei taha enam midagi teha ega millegagi riskida. Kui varem loodud rikkus otsa saab ja valitseval võimul pole enam midagi ümber jagada, siis tekib üleüldine puudus (näiteks tänane Venetsueela), mis paneb kõiki ellujäämise nimel järelejäänud ressursside pärast võitlema (nn 0-summa mäng). Konfliktide kasv ja vägivalla levik lõpeb üleüldise kaose ja kodusõjaga, millel pole enam lõppu, kui naabrid või teised huvitatud osapooled hakkavad konflikti osalejaid toetama.

Kokkuvõtteks

Üleüldise võrdsuse ja harmoonilise ühiskonna ideed (mille hulka võib arvata ka kommunismi) on kirjeldanud väga paljud autorid läbi kogu inimkonna ajaloo – nende loeteluga saab igaüks tutvuda Wikipedia vahendusel. Ja Remsul on õigus selles osas, et võim ja raha korrumpeerivad inimest ja kukutavad läbi iga altruistmile rajatud mõtte.

Ühesõnaga, kommunismi eesmärgiks on eraomanduses oleva kapitali ja tulude natsionaliseerimine ja selle üleandmine riiki esindavatele ametnikele. Siinkohal tuleks meelde tuletada, et ametnikud pole kunagi midagi loonud – nende ülesanne on kujundada elukeskkonda. Ja usk, et leidub inimesi, kes omakasupüüdmatult on valmis seda vara õiglaselt teistele jagama, unustades enda ja oma pere soovunelmad, jääb tõepoolest utoopia valdkonda.

Vaata ka sama teemat käsitlevat artiklit: Fašismi ja kommunismi ABC.

Pin It on Pinterest