Kas kommunism võib olla inimlik?

Peale Oudekki Loone sõnavõttu kreeka kommunistide toetuseks puhkes taaskord arutelu kommunismi üle. Olev Remsu viskus oma artiklis „Loogikat, kommunismivastane ühendkoor!“ selle ideoloogia kaitsele, rõhutades selle inimlikku eesmärki ja süüdistades selle puudustes üksikute inimeste pahelisust. Lugedes seda artiklit, ei leidnud ma kahjuks kusagilt aga loogikat!

Siit siis küsimus, kas väide: „kommunism tahab inimestele vaid head, kuid selle rikuvad ära võimuahned inimesed“ on tõene?

Kommunism kui ideoloogia

Kommunismi mõiste pärineb prantsuse keelest ja on tuletatud sõnast “communauté”, mis märgib ühisomandit. Ühisomand on omane naturaalmajanduses elavale, kogukondlikule külaühiskonnale, mis on ühiste jõupingutustega muutnud maa viljeluskõlblikuks ning mille kasutamisele on võrdne õigus kõigil selle kogukonna liikmetel.

Kommunistlik ideoloogia sündis tööjaotusel põhinevas turumajanduslikus keskkonnas, milles kapitali kontsentratsioon ja töölisklassi viletsus olid äärmuslikult suured. Kommunistlik ideoloogia sõnastas eesmärgiks kapitalismi kukutamise ja töölisklassi võimuletuleku (ergatokraatia) kaose külvamise ning revolutsioonilise riigipöörde käigus. Üleüldise varandusliku võrdsuse (vaimset võrdsust pole võimalik saavutada) kehtestamiseks nägi see ideoloogia ette kapitali (s.t eraettevõtete ja inimeste vara) natsionaliseerimist ja üleminekut plaanimajandusele. Viimane tähendab, et inimestelt äravõetud vara ja töövilju hakkavad jagama ametnikud.

Seega kommunism tähendab üksikisiku eneseteostuse õiguse täielikku mahasurumist ning inimese muutmist bürokraatliku masinavärgi tahtetuks mutriks. Kas keegi oskaks selgitada, mida inimlikku ja head on selles idees?

Isetekkeline kord ja loodud kord

Friedrich Hayek võrdles oma essees „Cosmos and Taxis“ isetekkelist turumajanduslikku korda ning inimese – s.t valitseva eliidi poolt loodud ja valitsetavat – korda. Kreekakeelne sõna „kosmos“ märkis seejuures kaosest isetekkivat korda ja „taxis“ inimese poolt loodud korda. Isetekkelist korda uurivad füüsikud ja bioloogid looduses, kuid paljud Hayeki aegsed majandusteadlased keeldusid sellise nähtuse olemasolu isegi tunnistamast. Selle uurimine sai võimalikuks alles pärast küberneetika teket 1960ndatel, kuid praktikas realiseerus see alles peale virtuaalse digimaailma sündi 20. sajandi lõpus.

Hayek rõhutas, et vaatamata teaduse arengule ei suuda inimene luua kristalle või keerulisi orgaanilisi ühendeid, neid üksikutest aatomitest ise kokku pannes. Küll aga suudavad teadlased keskkonda kujundades panna aluse protsessile, milles sellised kristallid tekivad soovitud viisil iseenesest. Samasuguseid isetekkelisi protsesse võib loodusest tuua lõputult. Näitena tõi ta lauale puistatud rauapuru, mis laua alla paigutatud magneti mõjul asetub korrapärastesse ringidesse. Seega – me suudame kujundada keskkonda ja luua olukordi, mis käivitavad soovitavaid protsesse ja viivad eelnevalt määratud lõpptulemini, kuid ei suuda määrata seda, kuhu iga konkreetne aatom või rauaosake selles protsessis asetub.

Turumajandus baseerub analoogsel kontseptsioonil: me anname inimestele täieliku vabaduse tegutseda ja midagi ette võtta enda toimetuleku ja heaolu parandamiseks reservatsiooniga, et oma tegevusest tekkinud kahju peab igaüks ise kandma. Hayek leidis, et kuigi inimesed tegutsevad omakasu maksimeerimise eesmärgil (mis põhjustab jätkuvalt konfliktseid olukordi), tahavad nad samas maandada riske (mis tekivad nendestsamadest konfliktidest), sest seeläbi on võimalik alandada kulusid, vältida kahjusid ning saada lõppkokkuvõttes suuremat kasu. Oma vigade kaudu õpib inimene, et teiste huvisid arvestav koostöö, altruistlik käitumine ja usaldusel põhinevad majandussuhted on pikas plaanis kasulikumad kui egoistlik ja hetkekasumit maksimeeriv tegevus.

Kommunistlikku plaanimajandust on üritatud korduvalt

Kõik katsed luua paremat ühiskonda ning suuremat heaolu ühe suure ja targa juhi juhtimisel, kes teab täpselt, mida, millal ja kui palju iga tema alam peab tegema, on ebaõnnestunud. Kõik katsed luua totalitaarset – hierarhilistele alluvussuhetele rajanevat – ühiskonda ja plaanimajandust on lõppenud ebaõnnestumistega.

Säilinud allikatest teame, et sellist ühiskonnakorda üritas luua juba maailma esimese individualistliku tsivilisatsiooni lõpuaegadel, Sumeri Ur’i III perioodi valitseja Ur-Nammu (valitses aastatel 2047-2030 eKr). Sedasama üritas korrata Rooma Imperaator Diocletianus (245-311) ning 20. sajandil mitmed valitsejad Jossif Staliniga (1878-1953) eesotsas. Kõik need ühiskonnad tegutsesid alguses väga edukalt ja saatsid korda tähelepanuväärivaid tegusid, kuid pikemas plaanis kaotasid teravas konkurentsivõitluses oma senise positsiooni ning kadusid lõplikult ajaloo kolikambritesse. Tõsi, lihtrahva meeles säilisid need perioodid veel pikka aega õnne- või „kuldajastuna“.

Ühe juhi või väikese grupi (büroo) poolt loodud plaanimajandusest võidavad lõppkokkuvõttes vähesed, kuid kaotavad paljud. See parandab algul lihtrahva masside heaolu tänu ümberjagatavale rikkusele, kuid see muudab lõpuks kogu elanikuna  passiivseteks tarbijateks, kes ei taha enam midagi teha ega millegagi riskida. Kui varem loodud rikkus otsa saab ja valitseval võimul pole enam midagi ümber jagada, siis tekib üleüldine puudus (näiteks tänane Venetsueela), mis paneb kõiki ellujäämise nimel järelejäänud ressursside pärast võitlema (nn 0-summa mäng). Konfliktide kasv ja vägivalla levik lõpeb üleüldise kaose ja kodusõjaga, millel pole enam lõppu, kui naabrid või teised huvitatud osapooled hakkavad konflikti osalejaid toetama.

Kokkuvõtteks

Üleüldise võrdsuse ja harmoonilise ühiskonna ideed (mille hulka võib arvata ka kommunismi) on kirjeldanud väga paljud autorid läbi kogu inimkonna ajaloo – nende loeteluga saab igaüks tutvuda Wikipedia vahendusel. Ja Remsul on õigus selles osas, et võim ja raha korrumpeerivad inimest ja kukutavad läbi iga altruistmile rajatud mõtte.

Ühesõnaga, kommunismi eesmärgiks on eraomanduses oleva kapitali ja tulude natsionaliseerimine ja selle üleandmine riiki esindavatele ametnikele. Siinkohal tuleks meelde tuletada, et ametnikud pole kunagi midagi loonud – nende ülesanne on kujundada elukeskkonda. Ja usk, et leidub inimesi, kes omakasupüüdmatult on valmis seda vara õiglaselt teistele jagama, unustades enda ja oma pere soovunelmad, jääb tõepoolest utoopia valdkonda.

Vaata ka sama teemat käsitlevat artiklit: Fašismi ja kommunismi ABC.

Millist ideoloogiat esindab EKRE?

 

EKRE’t on nii Eesti kui ka muude riikide meedia nimetanud populistlikuks parteiks. Kuna vasak-parem-skaala selline koht puudub siis pole teda sellele võimalik paigutada. Kuhu paigutuks EKRE ideoloogiate maatriksis?

Põhikiri

Erakonna põhikirja avalõigus rõhutatakse, et erakond liidab rahvusriigi, sotsiaalse sidususe ja demokraatlike põhimõtete eest seisvaid inimesi. Eemärgina nimetatakse soovi rajada õigusriik ning vastavalt Põhiseadusele kaitsta eesti rahvust, keelt ja kultuuri läbi aegada. Lisaks muidugi viide alalhoidlikkusele, mis teiste sõnadaga tähendab konservatiivsust (see mõiste sisaldub ka erakonna nimes), mis lähtudes algsest poliitilisest jaotusest märgib soovi vältida või pidurdada ühiskondlikke reforme.

Riiklus on paternalistliku ühiskonnakorralduse fenomen. Keele, kultuuri ja nendest lähtuva õiguskorra kaitsmine viitavad soovile kaitsta territoriaalriiki kui Eesti ühiskondliku olemise alust. Mõlemad eeldavad bürokraatia olemasolu ning nende juhtivat rolli. Samas sotsiaalne sidusus ja demokraatia on kooperatiivse sotsiaalse korra fenomenid ning eeldavad inimeste vaba eneseteostuseõiguse tunnustamist. Seega on siin mõningane vastuolu või siis eesmärkide ühildamatus.

Programm

Erakonna moto asetab oma rahva kõigest ettepoole ja tunnistab, et ilma oluliste muutusteta riigijuhtimises, majanduses ja meediamaastikul pole võimalik jätkata, kusjuures probleemide allikana nähakse EL-tu juhtiva bürokraatia ihalust luua föderatiivne riigikord ja alistada inimesed oma tahtele. See reformide igatsus ei ühildu põhikirjas ja erakonna nimes rõhutatud konservatiivsusega.

Erakonna manifest tunnustab Eesti saavutusi demokraatliku ühiskonnakorralduse taastamisel, kuid keskendub seejärel senise halduspoliitilise ja majandusarengu kritiseerimisele. Lahendusena nähakse eesti kapitali eelistamist ning välismaiste ettevõttete tõrjumist. See tähendaks demokraatliku otsustusviisi, liberaalsete majandusvabaduste ja inimeste eneseteostuse vabaduste piiramist!

Riigikogu 2015. aasta valimisprogrammis nõutakse maksumäärade järsku langetamist, tugevat riiklikku sekkumist majandusse ning eelarvekultuste järsku kasvatamist. Need meetmed paiskaksid riigieelarve sellisesse puudujääki, et Eestis jõuaks järel ja läheks ilmselt möödagi Kreekast. Loosung „Hooliv Eesti!“ tekitab aga küsimuse, kuidas see tahetakse saavutada, kui keskmine eestlane ei suuda hoolida isegi oma naabrist ja igaüks mõtleb vaid isikliku heaolu suurendamisele. Tõsi, sotsiaal-demokraatide loosung „Hooliv riik“, mida nad kasutasid 2013. aasta valimistel, oli veelgi populistlikum, sest kuidas saab riik kui virtuaalne organisatsioon (või sinu auto) hoolida inimestest kui inimesed ise ei hooli? Analoogne küsimus tõusetub ka ettepanekutega, mille eesmärgiks on võimu üleandmine rahvale ehk väga tahaks kuulda vastust küsimusele: kui kõik valitsevad, siis kes valitseb tegelikult?

Euroopa Parlamendi valimisprogrammis ja Bauska deklaratsioonist jääb kõige rohkem silma soov kaitsta territoriaalriigi ja selle keelest lähtuva õiguskorra püsimist ja sõltumatust ning soov vähendada internatsionaalsete institutsioonide mõju või koguni otsest sekkumist selle elukorraldusele.  Samas paistab aga silma soov kuuluda endiselt riikidevaheliste organisatsioonide koosseisu.

Eelpool nimetatud dokumentides öeldut kokku võttes jääb arusaamatuks, miks nimetab erakond ennast konservatiivseks, kui ta tahab teostada nii paljusid ja ühiskonda sügavalt muutvaid reforme? Partei 2015. aasta valmisprogramm on selgelt populistlik (s.t mängib sellele riiklikest hüvedest unistavale rahvamassile, kellele meeldivad lubadused, et neilt võetakse tulevikus maksudega vähem ja antakse riigieelarvest rohkem raha ning et edaspidi saavad nad ise otsustada, kuidas Eestis asjad peavad olema).

Erakonna visioonis aastasse 2030 nähakse Eestit demokraatliku ja suveräänse riigina, mis on suutnud leida tasakaalu rahvuslike ja sotsiaalsete väärtuste, majanduse ja keskkonnahoiu vahel ning taastanud eestlaste taastootmisvõime. Kui siia lisada veel mõtted, millisena peaks välja nägema Eesti hariduselu, elu- ja majanduskeskkond, halduskorraldus, maksu- ja sotsiaalkindlustussüsteem, siseturvalisuse ja väliskaitse korraldus, siis pean selle tahes-tahtmata klassifitseerima järjekordse utoopiana, mis reaaluses ei saa kunagi realiseeruda.  Viimase põhjuseks on üksteist välistavad tegurid, näiteks majandusvabaduste piiramine ja väliskapitali tõrjumine ning „õiglane“ maksusüsteem contra toimiv pensionisüsteem ja sotsiaalhoolekandevõrk vananevas ühiskonnas ning samal ajal ka hästi varustatud sõjaväe ülalpidamine.

Praktika

Kui vaadata erakonna juhtkonna isikuomadusi ja ringkondi, kellega nad seostuvad, siis ühelt poolt on siin tugevalt esindatud kristlik demokraatia ja teiselt poolt unistus tugevast juhist, kes lööb korra majja karmi käega. Viimane on aga iseloomulik autoritaarsetele  ühiskondadele, kes oma võimu kindlustamiseks toetuvad tugevalt sõjaväele ja militaarsetele ringkondadele.

Kuhu paigutaksid sina hea lugeja selle erakonna?

Vaata ka sama teemat käsitlevaid artikleid:

Reformierakonna ideoloogia

Selle erakonna paigutamine vasak-parem-skaalale on praktiliselt võimatu. Nime järgi reformija – seega vasakpoolne. Tegelikus elus oleme aga kogenud, et kõik reformid lõppesid reformierakonnas – seega parempoolne. 

Põhikiri

Põhikirja järgi on see erakond asutatud Eesti ühiskonna sihipäraseks edasiarendamiseks vabaduse, humanismi, harituse, vaimsuse, demokraatia ja majandusliku jõukuse suunas. Oma tegevuses lähtub see põhimõttest, et:

  • isik ja perekond kui väärtused on kõrgemad mistahes sotsiaalsetest gruppidest, kihtidest või klassidest;
  • inimkonna arengu ja heaolu peamiseks allikaks on isiku energia vaba ja loov rakendamine;
  • ühiskondliku ja riikliku korralduse ülesandeks on tagada kõigile ühiskonnaliikmetele nende võimete ja oskuste vaba arendamise võrdsed võimalused.

Need punktid esindavad selgelt individualistlikku maailmavaadet.

Programm

Programmi algab väitega, et Reformierakond lähtub liberaal-demokraatlikust ideoloogiast ning kui selle sisuga tutvuda, siis tuleb tunnistada, et selle ideoloogia parimad mõtted on sinna kirja pandud. Selles rõhutatakse John Lock’i poolt sõnastatud mõtteid üksikisiku vabaduse ülimuslikkust (kuni see ei kahjusta teiste vabadusi) ja lubatakse luua keskkond, milles vaba loomisvõime saaks realiseeruda, et seeläbi edendada jõuka kodanikuühiskonna teket. Ja liberaalsele ideoloogiale kohaselt on need tasakaalustud lausetega:

  • Inimene peab olema vaba oma valikutes ja valmis vastutama oma tegude eest.
  • Inimese kohustused tulenevad tema õigustest.

Kuna inimkonna tänasel arenguastmel saavad need lubadused realiseeruda vaid territoriaalriigi poolt kehtestatud ühtse õiguskorra keskkonnas, siis on põhjendatud ka märkus rahvuskeele ja säilitamise ja tavakultuuri poolt tunnustatud väärtuste arendamise kohta. Vastuoluline on aga märkus, mis ühelt poolt rõhutab siin elavate, kuid muudest rahvustest inimeste eesti keele oskuse vajadust, kuid lubab teiselt poolt kaasa aidata nende rahvuskultuurilise identiteedi, s.h emakeele säilimisele (mis välistab nende integreerumise).

Kokkuvõttes vastab Reformierakonna programm individualistliku turumajanduse põhimõtetele, oma sisult lähtub see valdavalt positiivse vabaduse kontseptsioonist.

Praktika

Praktikas on Reformierakonna poliitika silma paistnud suurettevõtete ja pankade omanike huvide kaitsmisega ning neid valitsevatele huvigruppidele soodsate otsuste tegemisega, mille eesmärgiks on lõppkokkuvõttes olnud  kasumi maksimeerimine ja kapitali koondamine. Kuna ka erakonna poliitilised ametnikud on korduvalt tähelepanu äratanud rahaliselt motiveeritud koostöövalmidusega suurettevõtjate suhtes, siis võib väita, et erakond lähtub kasiinokapitalistlikust ideoloogiast. Seda arvamust kinnitab ka Reformierakonna eriline innukus kontrollida Keskpanga tegevust ning viia Eesti Euroopa Stabiilsusmehhanismi liikmeks, mille mõtteks oli korrumpeerunud laenupoliitikat viljelenud pankade ja riikide (tegelikult neile raha laenanud kapitali omanike) päästmine, s.t nende vabastamine vastutusest maksumaksja rahadega. Ning ka soovimatus muuta sotsiaalmaksu arvestamise viisi, mis oma praegusel kujul soodustab ümbrikupalka maksvaid ettevõtjaid.

Reformierakonna viimaste valimiskampaaniate valimislubadused on hakanud silma paistma populistlike valmislubadustega, mis eeldavad ametnikel ülemvõimu (bürokratismi) tugevdamist, üksiksiku tegevusvabaduste piiramist ja rikkuse ümberjagamist humanistlike loosungite alla, kuid nende lubaduste teostamisel on erakonna tegevus jäänud tagasihoidlikuks.

Sama tuleb nentida ka Reformierakonna hariduspoliitika kohta, mis on kaasa aidanud selle sektor tugevale bürokratiseerumisele ja tõrjunud erakonna programmilist lubadust eesti keele ülimuslikkuse kohta. Selline poliitika vastab küll liberaalse poliitika põhimõtetele, kuid on hoidnud rahvuste vahelised vastuolud jätkuvalt teravana.

Kokkuvõtteks

Nii Reformierakonna programm, kui ka praktiline tegevus vastavad selgelt individualistliku turumajanduse põhimõtetele, kuid kui küsida, millist ideoloogiat see esindab, siis paigutaks selle erakonna selgelt kasiino-kapitalismi kohale.

Kuhu sina, hea lugeja, paigutaks selle erakonna?

Vaata ka sama teemat käsitlevaid artikleid:

Pin It on Pinterest