Eestlased: orjarahvas või rikkurid?

 

Rain Lõhmus  arvas Ärilehes, et eestlased on orjarahvas, kes saksaliku täpsusega ametnike käske täidavad. Vaadates reaktsioone Finantsinspektsiooni otsusele ühistupanga osas, õigemini reaktsioonide puudumisele, süveneb ka minus veendumus, et just nii see ongi. Et kui ametnik ütleb, et nii on, siis eestlane usub, et nii see ongi ja maksab talle palka rahuga edasi!

Ma ei oskagi öelda, kas tegemist on teadmatuse, asjadest mitte aru saamisega või on selle maa elanikud saanud nii rikkaks, et mõnisada eurot, milla nad igal aastal pankadele kasumiks maksavad, ei olegi tähelepanu väärt.

Kui probleem on teadmatuses, siis tuleks ilmselt vaadata kooliõpikute ja avaliku meedia poole – mõlemad vaikivad ühistulise ettevõtlusvormi olemasolust täielikult. Tõsi, selles ei ole midagi imelikku, soome professor Panu Kalmi kirjeldas oma 2006. aastal ilmunud uurimistöös „The Disappearance of Co-operatives from Economics textbooks“, kuidas peale II maailmasõda kadus koos kapitalismi pealetungiga ühistuline ettevõtlus majandusõpikutest üle kogu Euroopa.

Kui probleem on suutmatuses mõista seda, mille poolest ühistu eristub muudest äriühingutest, siis võib seda selgitada ka nõukogude propaganda mõjuga, mis senini mõjutab siinsete inimeste meelepilti ja ka väheste olemasolevate ko-operatiivide poolt loodud muljest. Eriti käib see äsja enesele Coop’i nime võtnud koperatiivkaubanduse organisatsiooni kohta, mis ei paku oma liikmetele midagi, kuid mille juhid elavad mõnusalt ettevõtte kulul. Siinkohal võiks meenutada, et nõukogude ajal tõlgendati ühistukaubanduse tunnust „ETKVL“  rahvasuus sõnadega „Elan Teiste Kulul Vabalt ja Lõbusalt“.

Tegelikult on ühistulisel või kooperatiivsel ettevõtlusvormil liberaalses turumajanduses väga oluline, et mitte öelda, kandev roll. Turumajandus põhineb kahel vastandlikul (dualistlikul) jõul:

  • äriühingute kasuahnusel, mis paneb inimesi leiutama üha uusi ja paremaid tooteid ning tootma neid üha odavamalt, et saada suuremat kasumit ja
  • ühistutel, mis kaitsevad tarbijate huve ning hoiavad majandust õigel teel.

Kõige lihtsam on seda dualismi mõista läbi auto juhtimise. Kasuahnus majanduses mõjub nagu gaasipedaal autos, mida rohkem vajutad seda kiiremini edasi liigud. Kuid mida teha siis, kui ette tuleb järsk kurv ja kiirus on juba väga suur? Siis on vaja pidurit, millele vajutades saab aeglustada auto liikumist, et läbida kurv ohutult ja jätkata edasiliikumist soovitud suunas. Vajadus rahuldada ahnusest pimestatud majanduskeskkonnas tavaliste tarbijate igapäevaseid vajadusi, sundis neid ühinema ja moodustama kooperatiive. Kuna ühistu on ettevõte, mille omanikud ja tarbijad on samad isikud, siis on selle eesmärgiks pakkuda kaupu ja teenuseid võimalikult madala hinnaga (mis siiski peab katma tootmis- ja tegevuskulud) ning omanike kasu tekib säästust (mitte dividendidest). Vajutades õigeaegselt gaasi või pidurit, saame ma auto (majanduse) hoida teel ja liikuda edasi kiirusega, mis on sobiv just sellele mudelile.  Ehk ühistu on argument, mis sunnib äriühingut säilitama õiglast hinnataset ning see omakorda pidurdab ühiskonna kihistumist ja rikkuse üleliigset ümberjagamist.

Viimaseks võimaluseks on see, et keegi ei reageeri Finantsinspektsiooni otsusele sellepärast, et see paarsada eurot on peenraha ning pakutav teenus on oma hinda väärt. Ma ei saa eitada, et linna kerkinud panghooned pakuvad rõõmu silmale, nende sisekujundus on enamasti nauditav ning ka pakutava teenuse kvaliteedi üle pole põhjust nuriseda. Sellisel juhul tuleb teha järeldus, et eestimaa elanikud ongi saanud rikkaks ja muutunud konservatiivideks, kes ei taha enam mingeid muutusi.  Ja siis pole tõepoolest ühistegevusele, mis oma olemuselt on „hädaja laps“, Eestis tõepoolest mingit kohta.

PS. Kui keegi tahab lähemat tutvuda Panu Kalmi tööga, siis leiate selle raamatu e-raamatute leheküljelt.

Vaata veel sama teemat käsitlevat artiklit:  Kelle huvides tegutseb finantsinspektsioon?

Kelle huvides tegutseb Finantsinspektsioon?

Finantsinspektsioon, mis on juba pea kaks aastat venitanud Tallinna Ühistupangale tegevusloa andmisega, teatas täna, et ta ei anna sellel üldse tegevusluba. Kas hea lugeja on mõelnud, kelle huvidest lähtub selline otsus?

Vaata lisaks: Tabel.

  • Joonis: Ühistupanganduse osakaal EL pangandusturul.
  • Allikas: European Assosiation of Co-operative Banks.

Olles ka ise üks Tallinna Ühistupanga asutajaliikmetest lugesin täna kurvastusega teadet, et Eesti Vabariigi Finantsinspektsioon keeldus peale kahe aastast venitamist Tallinna Ühistupangale tegevusloa väljastamisest.

Finantsinspektsiooni seadus sätestab, et nimetatud organisatsioon peab tagama „… finantssektori stabiilsuse, usaldusväärsuse ja läbipaistvuse ning toimimise efektiivsuse suurendamise, süsteemsete riskide vähendamise ning finantssektori kuritegelikel eesmärkidel ärakasutamise tõkestamisele kaasaaitamise eesmärgil, et kaitsta klientide ja investorite huve nende vahendite säilimisel ning seeläbi toetada Eesti rahasüsteemi stabiilsust.“

Keeldumise põhjuseks oli, et „asutatava panga juhtkond ei esitanud endise linnapea ja praeguse volikogu esimehe süüdistusakte“! Minule isiklikult jääb arusaamatuks, miks ei küsitud seda Riigiprokuratuurist, kui ametnikud tõesti neid dokumente vajasid. Ja kuidas saavad kaks inimest mõjutada 161  inimese poolt loodud ettevõtte tegevust, kui neil kummalgi on üks hääl? Siinkohal võiks muidugi meenutada, kui salliv on Finantsinspektsioon olnud liigkasuvõtmisega tegelenud kiirlaenukontorite suhtes ja kui kiiresti üks neist sai panga asutamise loa. Kuidas on võimalik neid fakte arvestades uskuda, et selles asutuses töötavad ametnikud täidavad neile seadusega pandud kohustusi ja lähtuvad seejuures eesti kodanike huvidest, kelle käest nad palka saavad?

Meenutagem siinkohal, et kolme Eesti turul domineeriva panga kasum oli eelmisel aasta 178 miljonit eurot ja 234 miljonit eurot 2008. aastal, mil algas ülemaailmne panganduskriis, s.t pangad teenivad Eestis hiiglaslikke kasumeid isegi siis, kui ülejäänud Euroopa riikides olid pangad kahjumis. Kui jagada see kasum eesti elanike arvuga, siis keskmiselt loovutas iga eestimaalane, sülelapsed ja pensionärid kaasa arvatud, eelmisel aastal 135 ja 2008. aastal 180 eurot pangaomanikele!

Vastus sellele küsimusel on väga lihtne. Kui ühel, suhteliselt pisikesel turul domineerib kaks kuni kolm panka, kes kõik tahavad kasumlikkust parandada, siis on see klassikaline turutõrke olukord. Tarbijakaitsel pole selles olukorras midagi teha, sest puudub argument, mille alusel oleks võimalik väita, et pangateenuste hinnad on ebaõiglaselt kõrged.

Siinkohal tekib hea lugeja peas ilmselt küsimus: miks Põhja- ja Lääne-Euroopa riikides turumajanduslik konkurents töötab? Vastus sellele küsimusel peitub ühistupanganduses. Ühistu eristub muudest äriühingutest sellega, et ettevõtte omanikud on samas ka selle teenuste tarbijad. Ilmselt saab igaüks aru, et kui ühistupank võtaks näiteks oma teenuse tarbija taskust „lisaväärtusena“ ühe euro, tasuks kõik tegevuskulud ja maksaks dividendidelt ära tulumaksu ning paneks selle sama isiku (loe: omaniku) taskusse 50 senti, siis peaks iga normaalne inimene sellist ettevõtlust hullumeelsuseks. Ühistupanga omaniku-tarbija kasu tekib õiglastest teenuste hindadest ja säästust. Kasumit koguvad ühistupangad vaid siis, kui on vaja täiendavaid vahendeid likviidsuse hoidmiseks või investeeringuteks.

Ühistupangad näitavad, milline on pangateenuse optimaalne omahind ja see annab mõjuka argumendi nii tarbijatele kui ka tarbijakaitse organisatsioonile, millega nad saavad mõjutada kasuahneid äripankasid. Kuid veelgi suurem on ühistupanganduse mõju turule, sest vaid see tegevusvorm pakub pangateenuse tarbijatele reaalse võimaluse hääletada jalgadega ja mõjutada seeläbi omakasust lähtuvaid pankureid mõistlikule käitumisele.

Soovitan siinkohal tutvuda Euroopa Kooperatiivpankade Liidu kodulehel esitatud materjalidega, kust pärineb ka juuresolev pilt. Sellest ilmneb, et ühistupankade teeneid kasutasid pea pooled EL elanikud. Ja kui investeerimispangad välja jätta, siis oli 2015. aastal ühistupanganduse osakaal EL-s keskmiselt 20%, Saksamaal 33%, Soomes 37%, Hollandis 42% ja Prantsusmaal 52%. Eestis oli ja tänu Finantsinspektsiooni otsusele ka jääb selleks osakaaluks olema 0%. Eelöeldust lähtudes väidan, et Finantsinspektsioon teenis oma otsusega Eesti turul domineerivate suurpankade, esmajoones SEB ja Swedpanga huvisid, kahjustades otseselt eestimaa elanike majanduslikku toimetulekut ja võimalusi parandada oma heaolu!

PS. Kui kellelegi peaks ühistegevuse põhimõtted suuremat huvi pakkuma, siis soovitan lugeda e-raamatute lingi alt Karl Kidari 1934. aastal väljaantud kooliõpikut „Vestlusi ühistegevusest“.

Vaata veel sama teemat käsitlevat artiklit: Eestlased: orjarahvas või rikkurid?

Pin It on Pinterest