Kooperativism

Kooperativism kui sotsiaalne kord

Joonis 6. Kooperativism kahe-dimensioonilises ühiskonna käsitluse mudelis asetseb vasakul-üleval, s.t see tekib vabade inimeste  vabatahtlikust koostööst. 

Joonis 7. Kooperativism põhineb demokraatlikul otsustusviisil. Demokraatia vormid liikudes võrdsuse teljel paremalt vasakule, s.t esinduse laienemise ja hääletajate osaluse kasvamise suunas: Esindusdemokraatia > Delegeeriv demokraatia > Otsedemokraatia. Jooniste autor: P.Tammert.

Joonis 8. Kooperativism lähtub kodanike tahtest. Demokraatia vormid liikudes vabaduse teljel alt ülesse, s.t enamuse kasvamise suunas: Enamusdemokraatia > Leppedemokraatia > Konsensus-demokraatia vormid võrdsuse teljel. 

Kooperativism

Kooperativism kui sotsiaalne kord

Joonis 7. Kooperativism põhineb demokraatlikul otsustusviisil. Demokraatia vormid liikudes võrdsuse teljel paremalt vasakule, s.t esinduse laienemise ja hääletajate osaluse kasvamise suunas: Esindusdemokraatia > Delegeeriv demokraatia > Otsedemokraatia. .

Joonis 6. Kooperativism kahe-dimensioonilises ühiskonna käsitluse mudelis asetseb vasakul-üleval, s.t see tekib vabade inimeste  vabatahtlikust koostööst. Joonist autor: P.Tammert.

Joonis 8. Kooperativism lähtub kodanike tahtest. Demokraatia vormid liikudes vabaduse teljel alt ülesse, s.t enamuse kasvamise suunas: Enamusdemokraatia > Leppedemokraatia > Konsensusdemokraatiaemokraatia vormid võrdsuse teljel. 

Katalooniast

Euroopa Liit, mis on territoriaalriikide ühendus on sattunud olukorda, kus ta peab otsustama, kas ta esindab liberaalset või paternalistlikku maailmavaadet, s.t kas valitsusvõimu teostajaid või vabasid kodanikke.

Pilt: Katalaani keeleala on märgitud roosaga, keele domineerimisala aga purpuriga.

Ajaloost

Ibeeria poolsaar on Euroopa vanima inimasustuse ala, mille elanikkonda on kujundanud üha korduvad rahvasterännud. Iidse Vahemere kallastel elanud ibeeria rahva (kes müütide järgi oli laulev rahvas) elualadest käisid üle foiniikia päritolu kartaagolased ja roomlased, seejärel vallutasid Püreneede ümbrusse jäävad alad germaani päritolu lääne-gooti hõimud. Lühikeseks ajahetkeks oli see ala islamiusuliste kontrolli all, kuid põhjast tulnud frankide hõimud tõrjusid nad varsti sealt välja ja kehtestasid oma ülemvõimu (loe maksustamisõiguse) nende alade ümber.

Ajal, mil Euroopa lagunes feodaalriikideks, taastasid romaniseerunud ibeerlased oma iseolemise õiguse tänase Kataloonia aladel. Ajal, mil Euroopas domineeris omakohus ja tugevama õigus, korraldasid see rahvas oma alade valitsemist Jumaliku vaherahu assambleede kaudu(!).

Ibeerlastest moodustunud keele- ja kultuuriala märgiti nimega Oksitaania, ja see hõlmas ka suuremat osa Lõuna-Prantsuse aladest (Limousin, Languedoc, Gasconia, Provencas). Katalaanide naabruses tõusis valitsevaks jõuks Aragoni Kuningriik, mille valitsejad kontrollisid suuremat osa põlisrahva poolt asustatud alasid, s.h ka Oksitaaniat. Kuna võim selles riigis oli jagatud kuningavõimu ja seisuseid esindava Üldkogu vahel, siis võib seda nimetada Inglismaa kõrval üheks esimeseks parlamentaarseks riigiks Euroopas.

Vastasseisu põhjused

Kuna Aragoni viimane kuningas Martin I suri 1410 aastal järeltulijata, siis läks valitsusvõim Üldkogu otsusega üle Kastiilia kuningale Ferdinandile. See pani aluse Ibeeria poolsaare ühendamisele ühe võimu alla ja Hispaania Kuningriigi tekkele. Kastiilia keel on segu vallutajate keeltest, mis on kõige lähedasem portugali keelele ja nende kultuuri on kujundanud võitjatest hõimupealikud. Raamatus ja filmis „Sõrmuste Isand“ on seda vastasseisu kujutatud Mordori ja Aragoni vahelise võitlusena.

Kahe rahva vastasseis teravnes uuesti Hispaania kodusõja perioodil, mil katalaanid esindasid rahumeelset anarhismi (individualistliku vabaduse äärmusideoloogia) ja Franko juhtimisel tegutsejad totalitaarset valitsusvõimu. Nii nagu varasemate valitsejate ajal, diskrimineeriti ka Franko ajal rahvuskeeli ja kultuure ning tehti kõik, et kehtestada kogu riigi territooriumil üks keel ja kultuur, mis on elujõulise territoriaalriigi vältimatu eeldus.

Franko surma ja rahvusliku leppimispoliitika raames pandi alus uuele riigikorrale, mis märkimisväärses ulatuses arvestas vähemusrahvaste iseolemise õigusi, taastades nende õiguse õppida koolides ja ajada riigiasju oma emakeeles ning elada omakeelses meediaruumis. Olukord teravnes uuesti 2008. aasta finantskriisi ajal, mil kastiilia pangandussüsteem kaotas korruptiivsete investeeringute tõttu (vt Don Quijote lennujaam) omakapitali ning valitseva eliidi kapitali päästmiseks võeti Kataloonialt kõik, mida oli võimalik võtta.

Elitarism või individualism

Eelöeldust peaks hea lugeja mõistma, et kataloonlaste ja ülejäänud Hispaania inimeste vaheline vastuolu on võrreldav nende vastuoludega, mida meie kogeme venelastega, või sakslased türklastega või prantslased araablastega. Üks rahvas esindab eliidist sõltuvat alalhoidlikku „vaikivat massi“  ja teine individualistlikku eneseteostusest väärtustavat kodanikuühiskonda.

Siinkohal tahaks eriti ära märkida, et sündikalistlikule maailmanägemusele, mis lõhkus marksistliku töölisliikumise, panid aluse just katalaanid. Marksistlike töölisliikumiste eesmärgiks oli kontrolli saavutamine riigi kui institutsiooni üle, et seejärel selle bürokraatlikku aparaati kasutades jagada ümber juba loodud rikkusi. Sündikalismi ideoloogiliseks aluseks oli vabade tööliste eraomandus (s.t nad vastustasid riigibürokraatia ülemvõimu) ja koostöö, mis väljendus ühiskondlike asjade demokraatlikus korralduses (ilma elukutseliste ametnike ülemvõimuta!).

Nn hispaania rahvas esindab taas elitaarset valitsuskultuuri, mille juured pärinevad aastatuhandete tagusest ajast, mil kehtis arusaam, et eliit valitseb rahvast ja kogub makse, kuid füüsilise töö tegemine on neile keelatud. See kultuur ilmneb kõige selgemalt Madridis, mille tänavate laius ja luksuslike losside suurusele annab maailmas otsida võrdväärset. Hispaania riigivõim esindab kapitali ja käsitleb oma valdusi, kui puutumatut ressurssi, mille omandiõigust ei või keegi kahtluse alla panna. Kõige selgemalt ilmnes see 2010. aasta Ülemkohtu otsuses, millega tühistati Parlamendis vastuvõetud seaduseelnõu, mis oleks lahendanud suuremas osas Kataloonia ja Hispaania vahelise vastasseisu põhjused ning suurendanud autonoomse ringkonna õigusi korraldada oma rahamajandust.

Arvata võib, et katalaanid pole unustanud seda aastasadade pikkust diskrimineerimist, mis väljendus rahvuskeele likvideerimise katsetes, hispaaniakeelsete ametnike omavolis ja ebaõiglastes majandussuhetes. Ja kui keskvalitsus jätkab senist poliitilist liini, siis lõpeb see vältimatult kodusõjaga. Ja siinkohal tasuks meenutada Michael Howardi raamatus „Rahu leiutamine“ lausutud mõtet, et uus territoriaalriik sünnib vaid läbi vereohvri, mis liidab rahva üheks jõuks ja paneb aluse selle püsimisele.

Kokkuvõtteks

Euroopa Liit, mis on ametlikult territoriaalriikide ühendus, kuid tegelikult üritab korraldada Euroopa rahvaste ühist eluruumi, on juba teist korda põhimõttelise valiku ees: kas esindada territoriaalriike valitsevat kapitali ülemvõimu ja huvisid või tunnustada sellel territooriumi elavate  rahvaste iseolemise õigust.

Kui taaskord valitakse kapitali huvid, siis korduvad 19. sajandi sündmused ja üle Euroopa veereb veriste revolutsioonide laine. Kui aga tahetakse järgida Prantsuse revolutsiooniga sõnastatud ideaali: vabadust, võrdsust, vendlust, siis tuleb tunnustada rahvaste iseolemise õigust ja hakata liikuma sellise föderatiivse ühiskonnakorralduse poole, milles igal rahval oleks õigus omal territooriumil rääkida omas keeles, elada oma kultuuri ja majandustavade järgi, kuid väljapoole suunatud asjad (välispoliitika, õiguskord, sõjaline kaitse) delegeerida ühishuvisid esindavale institutsioonile.

Meie – eestlased, peaksime toetama iseolemise õigust taotlevaid rahvaid ja osalema aktiivselt selles protsessis. Kuid mitte vaenu ja vastuolusid õhutades, vaid lahendeid otsides! Ratsionaalsem viis lahendada seda vastuolu, mis vabaduse teljel väljendub eneseteostuse ja enesekehtestamise õiguse vahelises vastasseisus, oleks algatada vastav diskussioon EL institutsioonides ning kuna Eesti on praegu selle ühenduse eesistuja, siis on meid selles institutsioonis esindavatel inimestel suurepärane võimalus ka seda teha.

Fašismi ja kommunismi ABC

Kommunismi ülistamise ning selle kui humanistliku ja vabadust pakkuva ideoloogia propageerimise teele on asunud ka Ahto Lobjakas, kes samas vastandab kommunismi teravalt fašismiga, mida ta peab ilmselt kõigist kõige inimvaenulikumaks ideoloogiaks. Kas see on nii ka tegelikult?

Lähtepunkt

Ahto Lobjakas väitis oma artiklis „Tänapäevase kommunismi ja natsismi lühike ABS“ järgmist:

„Neile, kes huvituvad asjadest sügavamalt, peaks olema lihtsalt mõistetav põhimõtteline erinevus natsismi ja kommunismi vahel: natsism on ideoloogiana inimsusevastane. Kommunism on valgustusajastu liiglaps. Tema kuriteod ei ole teoreetilised — mis saaks kellelgi tõsiselt olla Marxi utoopia vastu, kus kõik on vabad tegema seda, mida tahavad ja kõike on külluses?

Praktikas on kommunistid võimule saades korda saatnud palju inimsusevastust, kuid süüdi on siin võimu korruptiivsus ja muud inimloomuse varjuküljed, mitte ehtsa — see tähendab marksistliku — kommunistliku õpetuse iva.

Võimule tulles on Kreeka kommunistid — nagu ka Eesti omad — euroopaliku valgustusliberaalse põhiseaduse teenrid. Sama ei saa aga juba eos ja põhimõtteliselt öelda (neo)natside kohta.“

Ideoloogiate maatriks

Kui me paneme kõik olulisemad ideoloogiad, mis pakuvad „häid lahendeid“ (millega on sillutatu põrgu tee) ühiskondlike suhete organiseerimiseks üksteise kõrvale maatriksisse ja süstematiseerime need nende olemuse põhjal (vt raamatut: Poliitilised lahendid türannia ja heaoluühiskonna vahel või siis selle blogi artikleid, milles on iseloomustatud Eesti erakondade ideoloogilisi positsioone), siis näeme, et nii kommunism kui ka fašism on äärmuslikud ideoloogiad.

Oma äärmusliku eesmärgi saavutamiseks peavad nad rakendama riiklikku sunnivõimu ja terrorit, mis on suunatud samas riigis elavate inimeste vastu. See tunnus eristab neid selgelt militaristlikest ühiskondades, mis hoiavad oma inimesi ning suunavad oma agressiooni teiste hõimude ja naaberriikide vastu. Agressiooni eesmärgiks on reeglina strateegiliselt oluliste maa-alade ja/või olulise rikkuse allika hõivamine, milleks võib olla mõni kaevandus, kaubatee või siis rikas rahvas, keda tahetakse maksustada.

Terroristlikud valitsuskultuurid

Kommunismi inimlikkuse kuulutajad absolutiseerivad mõtte, et kommunism aitab rõhutuid ja vaesuses virelejaid ning annab neile toimetulekuks vajaliku. Kui viletsuse põhjuseks on ebaõiglane majandussüsteem ja/või riigikord, siis on sellisel mõttel isegi jumet. Kuid kui vaesuse põhjuseks on laiskus ja rumalus (tänases Eestis on kõigil pea võrdsed võimalused omandada haridus ja teostada ennast), siis mitte.

Siinkohal tuleks esmalt meelde tuletada, et just üksikisiku eneseteostuse vabaduse ja eraomandi puutumatuse kontseptsioonid panid aluse valgustusajale ja tööstusrevolutsioonide lainetele, mis lõid aluse üha kasvavale heaolule. Kommunismi olemuslik kurjus peitub selles, et oma idee realiseerimiseks peab seda realiseeriv bürokraatlik riigivõim võtma eraisikutelt nende vara ja tulu. Kuna keegi ei ole valmis oma raske tööga teenitud vara niisamalihtsalt ära andma, siis tuleb selleks rakendada terrorit. Ja see on esmajoones suunatud oma rahva iseseisvalt mõtlevate ja ettevõtlike inimeste vastu (kes ongi ühiskonda edasiviiv jõud). Kuna kommunistlik ideoloogia lähtub lihtrahvast ja töölisklassist, siis peavad selle liikumise juhid suurimaks ohuks inimesi, kes saavad aru toimuvast ja näevad oma vaimusilmas selle hilisemaid katastroofilisi tagajärgi ning suudavad seda ka selgitada oma kaaskodanikele. Seetõttu ongi kõik kommunistlikud režiimid asunud otsekohe hävitama kapitalistide kõrval ka haritlasi.

Fašistlik (siinkohal oleks aeg loobuda venelaste poolt pealesurutud mõistest ja võtta kasutusele algupärane mõiste natsionaal-sotsialistlik) terror on suunatud teiste rahvuste vastu, eesmärgiga kaitsta oma ohustatud keelt, usku, kultuuri ja õiguskorda väljast sissetungivate inimeste vastu, kes räägivad teisi keeli, kummardavad teisi jumalaid, peavad õigeks teistsuguseid tavasid ja inimsuhteid (loe: õiguskorda). Hirm, kaotada oma identiteet ja iseotsustamise õigus ning võimalus, et lähitulevikus tuleb hakata rääkima teist keelt, kummardama teist jumalat ja alluma teistsugusele õiguskorrale, ongi põhjustanud praeguse rahvusluse tugevnemise. Ja seda on poliitikud omakorda populistlikke loosunged levitades tõtanud ära kasutama.

Tähelepanuväärne on seejuures, et natsionalismi tõusu põhjuseks on suurrahvaste agressiivne soov suruda teistele peale oma keelt, kultuuri ja religiooni. Poliitikas nimetatakse seda šovinismiks. Venelaste puhul on liikumapanevaks jõuks soov, et kõik räägiksid vene keeles. Islamiusulist puhul jääb esialgu mulje, et nõutakse vaid jumalike seaduste (Koraani) ülimuse tunnustamist maiste üle, kuid kui meenutada, et seda pühakirja võib lugeda vaid araabia keeles, siis taandub ka see lihtsaks araabia šovinismiks.

Kokkuvõtteks

Nii kommunism kui ka natsionaal-sotsialism sündisid vajadusest äärmusolukorras, milles inimeste toimetulek ja senine eluviis olid ohtu sattunud. Äärmuslike olukordade lahendamiseks kasutatakse tihti äärmuslikke lahendeid, mis viivad kellapendli teise äärmusse, kuid ei ole jätkusuutlik. Kuna nii kommunismi kui ka natsionaal-sotsialismi eesmärgiks oli ühe inimgrupi toimetuleku parandamine teise inimgrupi arvelt, siis ei saa kumbki neist olla ei rahu- ega ka vabameelne. Ja lõpetuseks tuletan meelde hr Lobjakale, et kommunism ei olnud mitte valgustusaja vaid industriaalse revolutsiooni laps, mistõttu nende võimuletulekule järgneb paratamatult diktatuur, terror ja võimude lahususe põhimõtte lõpetamine.

Seotud artikkel: Kas kommunism võib olla inimlik.

Kas kommunism võib olla inimlik?

Peale Oudekki Loone sõnavõttu kreeka kommunistide toetuseks puhkes taaskord arutelu kommunismi üle. Olev Remsu viskus oma artiklis „Loogikat, kommunismivastane ühendkoor!“ selle ideoloogia kaitsele, rõhutades selle inimlikku eesmärki ja süüdistades selle puudustes üksikute inimeste pahelisust. Lugedes seda artiklit, ei leidnud ma kahjuks kusagilt aga loogikat!

Siit siis küsimus, kas väide: „kommunism tahab inimestele vaid head, kuid selle rikuvad ära võimuahned inimesed“ on tõene?

Kommunism kui ideoloogia

Kommunismi mõiste pärineb prantsuse keelest ja on tuletatud sõnast “communauté”, mis märgib ühisomandit. Ühisomand on omane naturaalmajanduses elavale, kogukondlikule külaühiskonnale, mis on ühiste jõupingutustega muutnud maa viljeluskõlblikuks ning mille kasutamisele on võrdne õigus kõigil selle kogukonna liikmetel.

Kommunistlik ideoloogia sündis tööjaotusel põhinevas turumajanduslikus keskkonnas, milles kapitali kontsentratsioon ja töölisklassi viletsus olid äärmuslikult suured. Kommunistlik ideoloogia sõnastas eesmärgiks kapitalismi kukutamise ja töölisklassi võimuletuleku (ergatokraatia) kaose külvamise ning revolutsioonilise riigipöörde käigus. Üleüldise varandusliku võrdsuse (vaimset võrdsust pole võimalik saavutada) kehtestamiseks nägi see ideoloogia ette kapitali (s.t eraettevõtete ja inimeste vara) natsionaliseerimist ja üleminekut plaanimajandusele. Viimane tähendab, et inimestelt äravõetud vara ja töövilju hakkavad jagama ametnikud.

Seega kommunism tähendab üksikisiku eneseteostuse õiguse täielikku mahasurumist ning inimese muutmist bürokraatliku masinavärgi tahtetuks mutriks. Kas keegi oskaks selgitada, mida inimlikku ja head on selles idees?

Isetekkeline kord ja loodud kord

Friedrich Hayek võrdles oma essees „Cosmos and Taxis“ isetekkelist turumajanduslikku korda ning inimese – s.t valitseva eliidi poolt loodud ja valitsetavat – korda. Kreekakeelne sõna „kosmos“ märkis seejuures kaosest isetekkivat korda ja „taxis“ inimese poolt loodud korda. Isetekkelist korda uurivad füüsikud ja bioloogid looduses, kuid paljud Hayeki aegsed majandusteadlased keeldusid sellise nähtuse olemasolu isegi tunnistamast. Selle uurimine sai võimalikuks alles pärast küberneetika teket 1960ndatel, kuid praktikas realiseerus see alles peale virtuaalse digimaailma sündi 20. sajandi lõpus.

Hayek rõhutas, et vaatamata teaduse arengule ei suuda inimene luua kristalle või keerulisi orgaanilisi ühendeid, neid üksikutest aatomitest ise kokku pannes. Küll aga suudavad teadlased keskkonda kujundades panna aluse protsessile, milles sellised kristallid tekivad soovitud viisil iseenesest. Samasuguseid isetekkelisi protsesse võib loodusest tuua lõputult. Näitena tõi ta lauale puistatud rauapuru, mis laua alla paigutatud magneti mõjul asetub korrapärastesse ringidesse. Seega – me suudame kujundada keskkonda ja luua olukordi, mis käivitavad soovitavaid protsesse ja viivad eelnevalt määratud lõpptulemini, kuid ei suuda määrata seda, kuhu iga konkreetne aatom või rauaosake selles protsessis asetub.

Turumajandus baseerub analoogsel kontseptsioonil: me anname inimestele täieliku vabaduse tegutseda ja midagi ette võtta enda toimetuleku ja heaolu parandamiseks reservatsiooniga, et oma tegevusest tekkinud kahju peab igaüks ise kandma. Hayek leidis, et kuigi inimesed tegutsevad omakasu maksimeerimise eesmärgil (mis põhjustab jätkuvalt konfliktseid olukordi), tahavad nad samas maandada riske (mis tekivad nendestsamadest konfliktidest), sest seeläbi on võimalik alandada kulusid, vältida kahjusid ning saada lõppkokkuvõttes suuremat kasu. Oma vigade kaudu õpib inimene, et teiste huvisid arvestav koostöö, altruistlik käitumine ja usaldusel põhinevad majandussuhted on pikas plaanis kasulikumad kui egoistlik ja hetkekasumit maksimeeriv tegevus.

Kommunistlikku plaanimajandust on üritatud korduvalt

Kõik katsed luua paremat ühiskonda ning suuremat heaolu ühe suure ja targa juhi juhtimisel, kes teab täpselt, mida, millal ja kui palju iga tema alam peab tegema, on ebaõnnestunud. Kõik katsed luua totalitaarset – hierarhilistele alluvussuhetele rajanevat – ühiskonda ja plaanimajandust on lõppenud ebaõnnestumistega.

Säilinud allikatest teame, et sellist ühiskonnakorda üritas luua juba maailma esimese individualistliku tsivilisatsiooni lõpuaegadel, Sumeri Ur’i III perioodi valitseja Ur-Nammu (valitses aastatel 2047-2030 eKr). Sedasama üritas korrata Rooma Imperaator Diocletianus (245-311) ning 20. sajandil mitmed valitsejad Jossif Staliniga (1878-1953) eesotsas. Kõik need ühiskonnad tegutsesid alguses väga edukalt ja saatsid korda tähelepanuväärivaid tegusid, kuid pikemas plaanis kaotasid teravas konkurentsivõitluses oma senise positsiooni ning kadusid lõplikult ajaloo kolikambritesse. Tõsi, lihtrahva meeles säilisid need perioodid veel pikka aega õnne- või „kuldajastuna“.

Ühe juhi või väikese grupi (büroo) poolt loodud plaanimajandusest võidavad lõppkokkuvõttes vähesed, kuid kaotavad paljud. See parandab algul lihtrahva masside heaolu tänu ümberjagatavale rikkusele, kuid see muudab lõpuks kogu elanikuna  passiivseteks tarbijateks, kes ei taha enam midagi teha ega millegagi riskida. Kui varem loodud rikkus otsa saab ja valitseval võimul pole enam midagi ümber jagada, siis tekib üleüldine puudus (näiteks tänane Venetsueela), mis paneb kõiki ellujäämise nimel järelejäänud ressursside pärast võitlema (nn 0-summa mäng). Konfliktide kasv ja vägivalla levik lõpeb üleüldise kaose ja kodusõjaga, millel pole enam lõppu, kui naabrid või teised huvitatud osapooled hakkavad konflikti osalejaid toetama.

Kokkuvõtteks

Üleüldise võrdsuse ja harmoonilise ühiskonna ideed (mille hulka võib arvata ka kommunismi) on kirjeldanud väga paljud autorid läbi kogu inimkonna ajaloo – nende loeteluga saab igaüks tutvuda Wikipedia vahendusel. Ja Remsul on õigus selles osas, et võim ja raha korrumpeerivad inimest ja kukutavad läbi iga altruistmile rajatud mõtte.

Ühesõnaga, kommunismi eesmärgiks on eraomanduses oleva kapitali ja tulude natsionaliseerimine ja selle üleandmine riiki esindavatele ametnikele. Siinkohal tuleks meelde tuletada, et ametnikud pole kunagi midagi loonud – nende ülesanne on kujundada elukeskkonda. Ja usk, et leidub inimesi, kes omakasupüüdmatult on valmis seda vara õiglaselt teistele jagama, unustades enda ja oma pere soovunelmad, jääb tõepoolest utoopia valdkonda.

Vaata ka sama teemat käsitlevat artiklit: Fašismi ja kommunismi ABC.

Millist ideoloogiat esindab EKRE?

 

EKRE’t on nii Eesti kui ka muude riikide meedia nimetanud populistlikuks parteiks. Kuna vasak-parem-skaala selline koht puudub siis pole teda sellele võimalik paigutada. Kuhu paigutuks EKRE ideoloogiate maatriksis?

Põhikiri

Erakonna põhikirja avalõigus rõhutatakse, et erakond liidab rahvusriigi, sotsiaalse sidususe ja demokraatlike põhimõtete eest seisvaid inimesi. Eemärgina nimetatakse soovi rajada õigusriik ning vastavalt Põhiseadusele kaitsta eesti rahvust, keelt ja kultuuri läbi aegada. Lisaks muidugi viide alalhoidlikkusele, mis teiste sõnadaga tähendab konservatiivsust (see mõiste sisaldub ka erakonna nimes), mis lähtudes algsest poliitilisest jaotusest märgib soovi vältida või pidurdada ühiskondlikke reforme.

Riiklus on paternalistliku ühiskonnakorralduse fenomen. Keele, kultuuri ja nendest lähtuva õiguskorra kaitsmine viitavad soovile kaitsta territoriaalriiki kui Eesti ühiskondliku olemise alust. Mõlemad eeldavad bürokraatia olemasolu ning nende juhtivat rolli. Samas sotsiaalne sidusus ja demokraatia on kooperatiivse sotsiaalse korra fenomenid ning eeldavad inimeste vaba eneseteostuseõiguse tunnustamist. Seega on siin mõningane vastuolu või siis eesmärkide ühildamatus.

Programm

Erakonna moto asetab oma rahva kõigest ettepoole ja tunnistab, et ilma oluliste muutusteta riigijuhtimises, majanduses ja meediamaastikul pole võimalik jätkata, kusjuures probleemide allikana nähakse EL-tu juhtiva bürokraatia ihalust luua föderatiivne riigikord ja alistada inimesed oma tahtele. See reformide igatsus ei ühildu põhikirjas ja erakonna nimes rõhutatud konservatiivsusega.

Erakonna manifest tunnustab Eesti saavutusi demokraatliku ühiskonnakorralduse taastamisel, kuid keskendub seejärel senise halduspoliitilise ja majandusarengu kritiseerimisele. Lahendusena nähakse eesti kapitali eelistamist ning välismaiste ettevõttete tõrjumist. See tähendaks demokraatliku otsustusviisi, liberaalsete majandusvabaduste ja inimeste eneseteostuse vabaduste piiramist!

Riigikogu 2015. aasta valimisprogrammis nõutakse maksumäärade järsku langetamist, tugevat riiklikku sekkumist majandusse ning eelarvekultuste järsku kasvatamist. Need meetmed paiskaksid riigieelarve sellisesse puudujääki, et Eestis jõuaks järel ja läheks ilmselt möödagi Kreekast. Loosung „Hooliv Eesti!“ tekitab aga küsimuse, kuidas see tahetakse saavutada, kui keskmine eestlane ei suuda hoolida isegi oma naabrist ja igaüks mõtleb vaid isikliku heaolu suurendamisele. Tõsi, sotsiaal-demokraatide loosung „Hooliv riik“, mida nad kasutasid 2013. aasta valimistel, oli veelgi populistlikum, sest kuidas saab riik kui virtuaalne organisatsioon (või sinu auto) hoolida inimestest kui inimesed ise ei hooli? Analoogne küsimus tõusetub ka ettepanekutega, mille eesmärgiks on võimu üleandmine rahvale ehk väga tahaks kuulda vastust küsimusele: kui kõik valitsevad, siis kes valitseb tegelikult?

Euroopa Parlamendi valimisprogrammis ja Bauska deklaratsioonist jääb kõige rohkem silma soov kaitsta territoriaalriigi ja selle keelest lähtuva õiguskorra püsimist ja sõltumatust ning soov vähendada internatsionaalsete institutsioonide mõju või koguni otsest sekkumist selle elukorraldusele.  Samas paistab aga silma soov kuuluda endiselt riikidevaheliste organisatsioonide koosseisu.

Eelpool nimetatud dokumentides öeldut kokku võttes jääb arusaamatuks, miks nimetab erakond ennast konservatiivseks, kui ta tahab teostada nii paljusid ja ühiskonda sügavalt muutvaid reforme? Partei 2015. aasta valmisprogramm on selgelt populistlik (s.t mängib sellele riiklikest hüvedest unistavale rahvamassile, kellele meeldivad lubadused, et neilt võetakse tulevikus maksudega vähem ja antakse riigieelarvest rohkem raha ning et edaspidi saavad nad ise otsustada, kuidas Eestis asjad peavad olema).

Erakonna visioonis aastasse 2030 nähakse Eestit demokraatliku ja suveräänse riigina, mis on suutnud leida tasakaalu rahvuslike ja sotsiaalsete väärtuste, majanduse ja keskkonnahoiu vahel ning taastanud eestlaste taastootmisvõime. Kui siia lisada veel mõtted, millisena peaks välja nägema Eesti hariduselu, elu- ja majanduskeskkond, halduskorraldus, maksu- ja sotsiaalkindlustussüsteem, siseturvalisuse ja väliskaitse korraldus, siis pean selle tahes-tahtmata klassifitseerima järjekordse utoopiana, mis reaaluses ei saa kunagi realiseeruda.  Viimase põhjuseks on üksteist välistavad tegurid, näiteks majandusvabaduste piiramine ja väliskapitali tõrjumine ning „õiglane“ maksusüsteem contra toimiv pensionisüsteem ja sotsiaalhoolekandevõrk vananevas ühiskonnas ning samal ajal ka hästi varustatud sõjaväe ülalpidamine.

Praktika

Kui vaadata erakonna juhtkonna isikuomadusi ja ringkondi, kellega nad seostuvad, siis ühelt poolt on siin tugevalt esindatud kristlik demokraatia ja teiselt poolt unistus tugevast juhist, kes lööb korra majja karmi käega. Viimane on aga iseloomulik autoritaarsetele  ühiskondadele, kes oma võimu kindlustamiseks toetuvad tugevalt sõjaväele ja militaarsetele ringkondadele.

Kuhu paigutaksid sina hea lugeja selle erakonna?

Vaata ka sama teemat käsitlevaid artikleid:

Pin It on Pinterest