IRL ja sotsialistlik ideoloogia

 

Erakonna Isamaa ja Res Publica Liit nimi viitab sellele, et erakond ajab „rahva asja“ ja seisab „isamaa huvide eest“. Kuid millist ideoloogiat see erakond tegelikult teostab?

Põhikiri

Erakonna maailmavaade on alalhoidlik ehk konservatiivne. IRL sõnastab oma üldise eesmärgina demokraatliku rahvusriigi edendamise, mis põhineb isikuvabadusel, hoolivusel ja traditsioonidel. Poliitilise eesmärgina aga:

  • Eesti Vabariigi iseseisvuse kindlustamist õigusliku järjepidevuse alusel;
  • vabadusaatel põhineva, traditsioone austava, isetoimiva ühiskonna ülesehitamist ja kindlustamist;
  • üksikisiku vabaduse ja turvalisuse kaitsmist demokraatliku riigi ja õigussüsteemi kaudu;
  • vabaturumajanduse põhimõtete rakendamist ja ettevõtlikkuse ergutamist, loova töö ja inimese eneseteostuse väärtustamine;
  • elu- ja looduskeskkonna kaitse, eesti rahvuse kestmajäämise tagamist.

Seda loetelu kokku võttes jääb silma üksikisiku vabaduse ja eneseteostuse, iseolemise ja isetoimimise ning vabaturumajanduse rõhutamine – need kõik vastavad individualistliku turumajanduse kontseptsioonile. Soov kaitsta ja tugevdada eesti rahvust ning rahvusriiki ja ühtset õigusruumi lähtub territoriaalriigi kontseptsioonist ning on eduka majandusarengu vältimatu alus. Nende tunnuste järgi võiks IRL’i klassifitseerida liberaalse turumajanduse ideoloogia kandjaks.

Praktiline tegevus

Kui vaadata tagasi ja meenutada, milliste initsiatiividega see erakond on senini silma paistnud, siis meenub esmajoones konflikt AS-ga Tallinna Vesi, mis oma kasuahnuses nõudis juba 60%-t kasumit ja tahtis seda veelgi suurendada. IRL’i kampaania „Kodukulud alla“ käigus otsustati kehtestada seadus, mis piiraks eraettevõtjate kasumimarginaali. Kuna EL õigusruumis ei saa piirata ühe isiku tegevusvabadust, siis tuli see kehtestada teatud tüüpi – monopoolset infrastruktuuri haldavate ettevõtete suhtes. Kuid majanduslike protsesside suunamine seaduste kehtestamise ja ettevõtjate tegevusvabaduse piiramise kaudu on tunnusomane sotsialistlikule ideoloogiale. Liberaalse turumajanduse lahendus sellele oleks olnud tarbijate koondumine tarbijateühistuks ja seeläbi turumajandusliku tasakaalu taastamine kahe monopolistliku ettevõtte vastandumise kaudu.

Teine IRL’i poliitikast meeldejäänud initsiatiiv oli haridusreform, mille käigus ülikoolidel ja kõrgemate õppeasutustel keelati eraisikutele tasulise õppeteenuse osutamine, s.h ka neile, kes tahtsid ise oma raha eest õppida. Sellega viidi meie haridussüsteemi üle plaanimajandusele, s.t riiklikule tellimusele. Sellise käiguga alistas IRL haridussüsteemi lõplikult bürokraatia diktaadile, mis oli veel üks samm sotsialistliku ühiskonnakorralduse suunas. Kuna selle initsiatiiviga parandati võimeka ja väikese vähemuse õppimisvõimalusi, kuid piirati ülejäänud elanikkonna eneseteostuse võimalusi, siis võib seda sammu kvalifitseerida meritokraatlikust ideoloogiast lähtuva püüdena luua uus eliit ja panna seeläbi alus klassiühiskonnale. Tähelepanuväärne on veel see, et õppimisvõimaluseta jäänutel on nüüd võimalus õppida oma raha eest Eestis või välismaal inglise keeles, mis vastandub otseselt IRL’i programmilisele püüdele kindlustada  eesti keele kestmajäämine.

Kolmas IRL’i tegevusest meeldejäänud initsiatiiv on tulumaksuvaba miinimumi määra suurendamine 180-lt 500-le eurole. Selle otsuse langetamisel osalesid ka valitsuskoalitsiooni kuulunud SDE ja Keskerakond, mistõttu võib seda nimetada vasakpoolsete parteide ühisotsuseks, mis ideoloogiliselt on kõige lähemal  sotsiaal-demokraatliku heaoluühiskonna programmile. Nii majandusliku kui ka rahva üldise arengu seisukohalt oli see igati positiivne otsus.

Kokkuvõtteks

Arvestades IRL tohutut huvi juhtida ühiskonda seadusloome ja karistuspoliitika (näiteks rongavanemate jms juhtumid) kaudu, võib julgelt väita, et oma tegudes lähtub see sotsialistlikust ideoloogiast. IRL’i rahvuskultuuri kaitsvat programm ja mõningaid tagasihoidlikke initsiatiive võiks tõlgendada natsionaal-sotsialistlikuna, kui see diskrimineeriks teistest kultuuriruumidest pärinevate inimeste eneseteostuse vabadust, kuid sellise väite esitamiseks puudub alus. IRL püüe piirata immigratsiooni ja integreerida sisserännanuid eesti kultuuriruumi lähtub territoriaalriigi jätkusuutlikkuse kindlustamise loogikast on igati loogiline, sest vaid niiviisi saab kindlustada keelel põhinevat ühtset õiguskorda ja sellest tekkivat turvalist elukeskkonda ning seeläbi kindlustada ka jätkusuutlik majandusareng.

Kõige negatiivsemaks tunnuseks IRL’i juures nimetaks ma siiski tema püüet, esitleda ennast konservatiividena, sest see tähendaks, et nendelt ei tasu loota mingeid reforme enne kui asjad on lõplikult upakil ja muid võimalusi, kui senist poliitikat muute enam pole. Ja kui ajaloost õppust võtta, siis on kõik need rahvad, kes tahtsid peatada ajaloo kulgu ning ei kohanenud muutuva keskkonnaga, tänaseks ajalooareenilt kadunud, s.t välja surnud.

Mida sina arvad hea lugeja, millist ideoloogiat esindab IRL?

Vaata ka sama teemat käsitlevaid artikleid:

SDE ideoloogia

Erinevalt Vabaerakonnast on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) positsiooni määratlemine ideoloogiate maatriksil lihtne – nad esindavad ja teostavad täpselt seda ideoloogiat, mille nad on omaks võtnud. Ka vasak-paremskaalal ongi nad just nimelt vasaktsentristlik partei.

Põhikiri

Oma põhiväärtustena nimetab SDE: võrdsust, õiglus ja solidaarsust. Soov suurendada võrdsust ja solidaarsuse propageerimine vastab humanistlikule maailmavaatele. Kuid õigluse saavutamine on utoopiline eesmärk, sest igal inimesel on oma arusaam sellest millal on inimestevaheline suhe või tehing õiglane ning need omakorda on tihti teravas vastuolus üksteisega. Võrdsuse puhul on taas suur vahe, kas taotletakse võrdseid võimalusi eneseteostuseks või tarbimisvõimes.

Erakonna eesmärgina märgitakse sotsiaalse ja majandusliku turvalisuse kindlustamist ja heaolu suurendamist, mis peavad kindlustama kestlikku arengut ning tagama selle, et igal inimesel oleks võimalus eneseteostuseks ja majandusliku heaolu kindlustamiseks. Lisaks deklareerib erakond ka demokraatliku otsustusviisi olulisust, kuigi praktikas on see alistatud poliitilistele ametnikele organisatsioonilise hierarhia kaudu. Kõik need on kooskõlas sotsiaaldemokraatia ideoloogiaga.

KOV valimisporogramm

KOV poliitikas peab SDE programmi järgi arenguvõimeliseks maakonna suurusi omavalitsusi ja kogukonnapõhist kohalikku elukorraldust, milleks tuleb edendada otsedemokraatiat ja tegutseda subsidiaarsusprintsiibi (s.t kõik otsused langetatakse võimalikult madalal tasandil ehk kohapeal) põhiselt. Tähelepanuväärne on SDE soov piirata bürokraatiat ja suurendada KOV tegevus läbipaistvust ning edendada ühistegevust igal tasandil – need tegevuspõhimõtted on omased kooperatiivsele ühiskonnale.

Märkimisväärne on samuti erakonna soov toetada riiklikult kohalikke algatusi ja väikeettevõtlust nii tugifondide, infrastruktuuri arendamise kui ka bürokraatia piiramise kaudu – need vastavad sotsiaalse turumajanduse kontseptsioonile.

SDE programmi need osad, mis on suunatud noorte eneseteostuse potentsiaali   suurendamisele, elanike tervisliku seisundi parandamisele ja elukeskkonna turvalisuse parandamisele vastavad positiivse vabaduse kontseptsioonile.

Neid positsioone kokku võttes võiks arvata, et SDE on võtnud omaks sotsiaalse liberalismi ideoloogia, kuid viimases julgen antud juhul kahelda. Liberalismi aluseks on eraisikute initsiatiiv, kuid SDE programm peegeldab siiski ametnike soovi juhtida ise seda protsessi (vt: moodustame tugifonde, loome soodsa keskkonna, toetame arengualgatusi … jne), kasutades selleks üha kasvavaid maksutulusid ja see vastab seetõttu puhtalt sotsiaaldemokraatliku ideoloogia põhimõtetele.

Praktiline tegevus

Kui nüüd veel meenutada SDE varasemaid tegevusi ja poliitilisi initsiatiive, siis suur osa sellest seostubki sooviga suurendada maksukoormust astmelise tulumaksu, alkoholi jm meelemürkide aktsiiside suurendamise, suhkrumaksu kehtestamise jms initsiatiivide kaudu.

Laekunud vahendeid kasutatakse mahajääjate toetamiseks ja puuduses olijate abistamiseks. SDE püüdlus suurendada üleüldist võrdsust tulude ja tarbimisevõime ühtlustamise kaudu vastab täpipealt sotsiaaldemokraatliku ideoloogia arusaamale, et maksu- ja eelarvepoliitikat rakendades rajavad ametnikud inimeste jaoks heaoluühiskonna ning viimased peaksid selle eest olema tänulikud ja alistuma selle eest vastuvaidlemata riigivõimule.

Kokkuvõtteks

Ühesõnaga, SDE teostab bürokratismi sotsiaaldemokraatia ideoloogiat, kuigi flirdib sotsiaalse liberalismi ja kooperatiivse ühiskonna ideedega. Flirtimiseks see siiski jääbki, sest vastavalt bürokratismi ideele hoiavad isevalitsust teostavad elukutselised (s.h ka poliitilised) ametnikud oma kontrolli all nii ärimehi, elanikkonda kui ka rahvavõimu esindavaid institutsioone. Pidades ennast kõigist kõige kompetentsemateks ja kaugelenägevamateks leiavad nad, et nende eesõigus ja kohustus on rahva viimine heaoluühiskonda … kasvõi vägisi ja inimestele oma tahet peale surudes.

Tarbimisvõrdsuse saavutamise seadmine erakonna eesmärgiks (mida vähemal osa SDE liikmeid tuliselt toetab) on väga ohtlik tee. Hoolekande-initsiatiivid, mis hoiavad inimesi vägisi elus ja kahjustavad hädasolijate tahet midagi ette võtta enda toimetuleku parandamiseks, kuuluvad kategooriasse: „head mõtted, mis sillutavad põrgu teed“. Mida enam levib ülalpeetava mentaliteet ning kasvab inimeste hulk, kes leiavad et „riigi ülesanne on neid ülal pidada, ilma igasuguse õiguseta midagi vastu nõuda“, seda vähem jääb inimesi, kes tahavad ise midagi teha. Siinkohal võiks meenutada, et üleüldise võrdsuse seisund vastab füüsikas „soojussurma seisundile“, s.t keskkonnale milles on lõppenud igasugune liikumine (loe: areng).

Lõpetuseks võiks meenutada rootsi majandusteadlast Assar Lindbeck’i (s 1930), kes märkis oma 1984. aasta Nobeli sümpoosionil tehtud ettekandes:

„… Sageli usutakse, et konfliktid tulude ebavõrdse jagunemise pärast vähenevad, kui tulude jagunemine võrdsustub, nagu loodetakse ka ebaõigluse ja kadeduse taandumist. … Need, kes arvavad, et jagunemisest tulenevad konfliktid on põhjustatud üleüldisest ebavõrdsusest või tulude erinevusest … eeldavad ilmselt, et võrdsuse suurenemisel väheneb võrdsuse taotlemise tung.

Näiteks arvab keskmine hääletaja, et liikudes suurema võrdsuse poole – s.t väikeste ja keskmiste sissetulekute vahelise erinevuse vähenemisel – lõpevad ka tulude ebavõrdsest jagunemisest tekkivad konfliktid. Kahjuks ei ole asjad sugugi nii. Tegelikult on nad hoopiski vastupidised.

Esiteks, avaliku võimu teadlikud sammud tulude ümberjagamiseks põhjustavad poliitilisi debatte ja konflikte tulude ümberjagamise teemal rohkem kui ükskõik milline teine teema.

Teiseks, üksikisikute valmidus suurendada oma tulusid tööviljakuse suurendamise läbi vähenevad, kui maksumäärad suurenevad. Enamgi veel — kuigi see on rohkem teoreetiline moment — inimesed võivad tunda kadedust vaid nende suhtes, kellel on pisut suuremad tulud kui neil endil, kuna neid tulusid tajutakse oma võimekuse piirides, vastupidiselt väga rikaste isikute tuludele. Realiteet on, et mida võrdsem tulude jagunemine on saavutatud, seda häälekamaks muutuvad konfliktid järelejäänud ebavõrdsuse pärast, kuna üha enamatel inimestel on võimalus võrrelda ennast teiste sarnastes oludes olevate inimestega.

Kuhu paigutaksid sina SDE, hea lugeja?

Vaata ka sama teemat käsitlevaid artikleid:

Vabaerakonna ideoloogia … ?

 

 

Vabaerakond võeti Eesti inimeste poolt vastu suure innuga, nagu kunagi ka Eestimaa Rohelised. Kuid tänini pole selge, millist maailmavaadet ja ideoloogiat nad esindavad.

Isiklikud muljed

Minu isiklik mulje sellest erakonnast oli, et see vastustab eliidiks pürgivat riigibürokraatiat ning selle taotlust kehtestada oma ülemvõimu ja rõhutab üksikisiku vabadust ennast teostada – seega tuleks nad paigutada maatriksi paremale poolele, mis esindab liberaalset ideoloogiat. Kui arvestada, et erakond koosneb põhiliselt isiksustest, kes pole valmis allutama oma vaba tahet organisatsiooni huvidele, siis esindab selline käitumismudel anarhistlikku maailmavaadet. Tutvudes erakonna manifestiga torkab selle avalauses silma soov olla hooliv ja teha koostööd – see esindab sotsiaalse turumajanduse positsiooni. Seega võiks see erakond esindada anarho-sündikalismi.

Ametlikud seisukohavõtud

Avalikust meediast on jäänud kõige enam kõrvu erakonna esimehe, Arhur Talviku sõnum, et Vabaerakond esindab (vaba?) konservatiivset maailmavaadet. Konservatism tähendas algselt ja tähendab ka täna seda, et vastustatakse muutusi (loe: reforme) ja hoitakse kinni valitsevatest tavadest. Ehk teisisõnu – ollakse rahul saavutatuga ja loobutakse parema taotlemisest. Siinkohal meenub mulle Johann Wolfgang von Goethe raamat „Faust“, milles Mefistoteles sõlmis Faustiga kokkuleppe, et ta rahuldab kõik tema soovid, kuid kui viimase vajadused saavad rahuldatud ja lausub sõnad „Oo kaunis hetk, nüüd peatu sa“, siis saab saatan tema hinge endale. Kas tõesti on ka Eestimaa jõudnud sellisesse olukorda.

Ideoloogiate maatriksis pole konservativismile kohta, kuid olemuslikult esindavad sellist maailmavaadet alalhoidlikud hõimuühiskonnad, mis püüavad välistada igasuguseid uuendusi, mis võiksid muuta olemasolevat olukorda ja inimsuhteid. Ka elitaristlikke klassiühiskondi võib nimetada konservatiivseteks, sest nad püüavad säilitada rituaalset käitumist ja kinnistada valitsevat ebaõiglust kõigi olemasolevate vahenditega.

Erakonna manifest

Vabaerakonna manifestis torkab silma maaelu, kogukondlikkuse ja koostöövajaduse rõhutamine, mis on tunnusomased kooperativistlikule sotsiaalsele korrale ja alt ülesse suunduvale demokraatlikule riigikorraldusele. Sellega ühildub ka rahva omakultuuri olulisuse rõhutamine. Samuti on manifestis rõhutatud tugevalt üksikisiku vabaduse olulisust.

Erakonna põhikiri

Põhikirja lugedes torkab silma vabale maailmavaatele omased demokraatlikud tegevuspõhimõtted ning soov välistada valitseva eliidi teket (piirang, et inimest ei saa valida esimeheks või juhatuse liikmeks, kui ta on seda kohta täitnud juba kaks ametiaega). Sellisele suundumusele viitab ka erakonna tunnuspilt, mis on toodud artikli algusesse.

Hea lugeja, kuhu paigutaksid sina selle erakonna ideoloogiate maatriksis. 

Vaata ka sama teemat käsitlevaid artikleid:

Kultuurikonflikt, kapitalism, humanism

Nii ajalugu kui tänapäev on küllastunud konfliktidest, mis on põhjustatud rahvuslikest vastuoludest. Kuigi nende põhjused peituvad enamasti majanduslikus toimetulekus, ilmnevad nad meile valdavalt kultuurikonfliktina. Nende lahendid võivad olla kapitalistlikud või humanistlikud.

Kõrvalolev video esitas ühe nägemuse Euroopa tulevikuarengutest 2015. aasta kevadel. Tänaseks on see juba hakanud täituma, kusjuures tähelepanuväärne on, et kõikide muutuste põhjustajaks on rahvuskultuuride vastuolud ja tõmbed.

 Kultuuride konflikt

Ühiskonnakorralduse aluseks sai 19. ja 20. sajandil territoriaalriik, mis kehtestas haldusterritooriumil ühtse õiguskorra. See omakorda lähtus keelest, religioonist ja kultuurist, mis oli moodustunud rahva ajaloolistest kogemustest ja aegade jooksul kinnistunud tavadest.  Lisaks veel looduslik keskkond, mis on loonud iga rahva jaoks oma, täiesti unikaalse reaalsuse.

Imperiaalsed valitsejad ja bürokraatlikud valitsused on ikka ja jälle üritanud luua ühtset, standardiseeritud riiki, kuid alati ebaõnnestunud oma projektides. Siinkohal võib meenutada Nõukogude Liidu plaanimajanduse katset kehtestada 1960-ndatel kord, mille järgi tuli plaanijärgselt külvata maisi kogu riigis märtsikuus. EL-s on üritatud kehtestada direktiive, millega taheti kehtestada ühtne banaani kõverus, immigrantide vastuvõtmise kord ning keelata ahjude kütmine. Analoogseid bürokraatlikke absurdsusi võib esitada veel suurel hulgal. Võimukandjad on seejuures lähtunud arusaamast, et „kui teooria ja reaalsus ei sobi kokku, siis on süüdi reaalsus, mis peab muutuma“. See tähendab, et ideoloogia või teooria õigsuses ei tohi keegi kahelda!

Kuid rahvad on ikka ja jälle jäänud oma tavade juurde ning lähtunud reaalsusest, ignoreerides valitsejate utopistlikke ideid, mida nad üritavad realiseerida seadusi vastu võttes. See tähendab, et ükski rahvas ei ole valmis loobuma oma keelest ja tavadest, mille nad lapsepõlves on omandanud. Artiklis „Territoriaalriik ja õiguskord“ kirjeldasin olukordi, mis tekivad rahvasterändudest ja rahvuskonfliktidest, kuid rääkimata jäi see, kuidas saaks lahendada sellest tekkivaid konflikte.

Kapitalistlik lahend

Kui rahvuskonfliktis lähtub valitsevat keelt ja kultuuri kandev rahvas kapitalistlikust ideoloogiast, s.t arusaamast, et maa ja seal olevad loodusvarad kuuluvad neile, siis on „tuline“ konflikt vältimatu. Kui vähemusrahvus ei taha integreeruda enamusrahva poolt loodud elukeskkonda ning ihaldab elu korraldada oma tavadest lähtudes, siis on sõjaline konflikt vältimatu. Küsimus on vaid selles, millal see konflikt puhkeb. Vastuolude teravnedes on olemuslikut võimalik vaid üks kolmest lahendist:

  • mässajad alistatakse rakendades karmi vägivalda ja sunnitakse taaskord alistuma valitsevale õiguskorrale;
  • mässajad sunnitakse totaalse terroriga lahkuma vaidlusaluselt territooriumilt ning see ümberrahvastatakse põhirahvuse esindajatega;
  • mässajad tapetakse vägivaldsete repressioonide käigus ning territoorium asustatakse uute elanikega.

Kapitalistliku lahendi puuduseks on see, et sõjategevuse käigus hukkub ka suur hulk põhirahvuse esindajaid ning see omakorda võib ohustada kogu kultuuri jätkusuutlikkust või koguni olemasolu. Kui sõjategevus jääb venima, siis hakkab see neelama jätkuvalt ja suurel hulgal ressursse, halvates riigi majandusliku arengu ja muutes ta sõltuvaks välisabist (eeldusel, et keegi seda pakub). Nii külm kui ka kuum rahvuskonflikt kahjustab igal juhul ühiskondlikku arengut ja majanduslikku võimekust investeerida nii infrastruktuuri rajatistesse kui ja ka üldisesse heaolusse. Kes kahtleb selle väite tõesuses, vaadake mis toimub: Ukrainas, Kosovos, Süürias, Sudaanis jms riikides. Selline stsenaarium võib käivituda ka Hispaania ja Kataloonia vahelise vaidluse käigus ning ka meie Eestis pole sellise arengu ohust vabad.

Humanistlik lahend

Humanistlik lahend eeldab, et konflikti teravnedes tõmmatakse kõigepealt kahe osapoole vahele uus piir, mida suudetakse kaitsta ja kontrollida. Peale konfliktipoolte eristamist ja isoleerimist tuleb mässavale rahvale anda võimalus ise otsustada üldise rahvahääletuse käigus, kuidas nad tahavad edaspidi oma elu korraldada. Ka antud juhul võib eristada kolme erinevat lahendit:

  • Hääletuse tulemina soovitakse jääda senise riigi koosseisu, kuid juurutatakse autonoomia (s.t föderatiivne riigikorraldus), mille raames eraldunud territooriumil elavad inimesed otsustavad ise kahepoolselt kokkulepitud ulatuses, kuidas nad korraldavad oma igapäevast toimetulekut ja finantseerivad soovitavat eluviisi;
  • Hääletuse tulemiks on uue riigi väljakuulutamine. Just seda stsenaariumit järgisid endise Nõukogude Liidu ja Jugoslaava rahvad, kui senine totalitaarne riigikorraldus lagunes.
  • Kui iseseisvunud riigi territooriumil domineerib keel ja kultuur, mis on valitsev ka naaberriigis, siis võib see iseseisvunud territoorium hakata taotlema ühinemist sellega, kui nad saavad aru, et ei suuda ise oma asju korraldada ja elukvaliteeti tagada.

Iseseisvumise hinnaks on igal juhul see, et omaette olla tahtjad peavad ise hakkama katma oma uue riigi halduskulusid. See omakorda võib tähendada samaaegselt nii maksukoormuse tõusu kui ka riigilt saadavate hüvede hulga ja kvaliteedi järsku langust. Tõsi, seniste varade jagamine ja omandiõiguse tuvastamine võib tekitada veel rohkelt ohtlikke olukordi, mille käigus võib konflikt teravneda. Kuid kui need otsused on langetatud, siis võib iga rahvas valida oma arengutee ning arengupidurid on kõrvaldatud.

Kui Ukraina oleks valinud humanistlikust ideoloogiast lähtuva lahendi, siis poleks Venemaal tänase Ukraina arengutele mingit mõju (erinevalt praegusest olukorrast). Samas oleks võinud selline arengustsenaarium mõjuda Venemaale vägagi halvast, sest ta oleks kaotanud põhilise instrumendi, millega takistada Ukraina iseseisvuse arengut ning mõjutada sealset elanikkonda. Eraldujate seisukohalt on aga määravaks teguriks see, kas iseseisev elu või ühinemine teise riigiga parandab senist elatustaset ja heaolu. Krimmi elanike jaoks tähendas eraldumine ilmselt elukvaliteedi paranemist.

Järelemõtlemise koht

Suurte rahvasterändude põhjused on alati majanduslikud! Inimesed lähevad liikvele siis, kui kusagil on rohkem toitu ja paremad elutingimused. Kuid need on tekkinud kultuurilise arengu tulemina. Ja kui ebaõnnestunud kultuuri kandjad rändavad edukasse kultuuriruumi ning tahavad seal jätkata oma ebaeduka kultuuri viljenemist, siis hävitavad nad varem või hiljem eduka kultuuri (kui nad ei integreeru sellesse). Tulemuseks on vaid häda ja viletsuse jätkuv kasv. Seetõttu peavad kõik leppima põhimõttega, et rännates teise riiki tuleb kas integreeruda sellesse keele- ja kultuurikeskkonda või lahkuda. Ning riik, kes võtab vastu immigrante, peab iga hinna eest vältima nende rahvuspõhist koondumist ühele territooriumile.

Ehk mitme õiguskorraga territoriaalriiki pole võimalik rajada! Seega pole võimalik luua ka multikultuurset riiki – vähemalt mitte inimeste praeguse arengutaseme juures.

Vaata veel sama teemat käsitlevaid artikleid:

Territoriaalriik ja õiguskord

Me elame territoriaalriikide ajastul, kuid kui palju te olete mõelnud sellele, mida see tähendab ja mida inimesed taotlevad sellist institutsiooni juurutades. Ja miks mõned riigid saavad oma asjadega suurepäraselt hakkama ja miks teised on lõhestatud tülidest.

Pilt: Thomas Hobbes’i raamatu “Leviathan” kaanepilt, mis sümboliseerib rahvast kui kõrgeima võimu kandjat (süserääni).

Riikluse areng

Riik linnriigi vormis sündis juba iidsetel aegadel tänapäeva Iraagi või Pakistani aladel. V ja IV aastatuhandel eKr õitses Pakistani aladel Induse ja Iraani aladel Sumeri kultuur. Need individualistlikul turumajandusel põhinevad ühiskonnad rajasid vägevad ja hästiorganiseeritud infrastruktuuriga linnad (sirged tänavad, veevärk, ühiskondlikud hooned), milles elas mitukümmend tuhat kuni 100 000 inimest (Uruk’is elas 0,5% kogu tolleaegse Maa elanikkonnast).

Linnriikide, eriti sumeri linnade õitsengu aluseks oli ühtne õiguskord, mille need kehtestasid oma territooriumil ja mõjuväljas. Peale nende langemist domineeris maailmas elitaristlik valitsuskultuur ja omavoli pea 4000 aastat. Kuna sellel perioodil kõikus elanike arv linnades 5000 inimese ümber ja ei ületanud kunagi 10 000 elaniku arvu, siis oli see tähelepanuväärne saavutus. Uuesti hakkasid linnad kasvama alles territoriaalriikide ajastul. Miks?

Põhjus on väga lihtne – vana- ja keskaja elitaristlikus valitsuskultuuris valitses omavoli ning tugevama jõud. Uusaeg algas territooriumite ja nendel elavate hõimude ühendamisega Lääne-Euroopas. Sellele aitas kaasa nii Gutenberg trükimasina kasutuselevõtuga 1439. aastal kui ka Martin Luther oma 1517. aastal alanud usureformiga (Piibli tõlkimine kohalikku keelde ja selle massiline trükkimine). Territoriaalriik tähendas ühtse õiguskorra kehtestamist kogu oma territooriumil ning see protsess tugevnes 17. ja 18. sajandil .

Õiguskorra probleem

Õiguskord kasvab välja iga rahva iidsetest tavadest ja on tugevalt mõjutatud selle maailmanägemusest, milles religioonil on oluline roll. Õigusriik tähendab tavade kirjapanemist ja avalikus ruumis ülimaks kuulutamist. Kuid seaduste kirjutamiseks ja nende inimesteni viimiseks tuleb kasutada keelt ja sõnad kannavad erinevates keeltes erinevat tähendust. Näiteks öeldes sõna naine eesti, vene, prantsuse, araabia, birma või bantu keeles, kangastub meie silme ette täiesti erineva välimusega inimolend ja inimsuhe. Ehk keelega kaasneb kultuur (mida kujundab ka looduslik elukeskkond), mis paneb aluse nii ühiskondlikule olemisele kui ka õiguskorrale.

Konfliktide allikaks ongi valdavalt see, et igal suuremal hõimul ja rahval on oma arusaam sellest, mis on õige ja kuidas peaksid inimesed mingis olukorras käituma. Seetõttu kaasnes ka territoriaalriikide loomise ja ühtse õiguskorra kehtestamisega vägivald vähemuste suhtes, sest maha tuli suruda arenemisvõimetute iseolemise tahe. Eestis tähendas ühtse kirjakeele kehtestamine mulkide, setude jt väiksemate hõimude keele elimineerimist.

Multikulti probleem

Siinkohal pean märkima, et ma ei saa aru, mida mõtlevad EL vasakpoolsed poliitikud ja ametnikud, kes propageerivad multikultit ja õhutavad innukalt immigratsiooni mitte üksnes teistest EL riikidest, vaid  ka totaalselt erinevatest kultuuridest. Kaheldamatult on tore, kui inimesed on erinevad ja täiendavad üksteist, sest see aitab kaasa arengule ja konkurentsivõime paranemisele. Kuid kui neid tekib palju, siis koonduvad nad ühte kohta ja loovad oma kultuurikeskkonna, milles kehtivad teistsugused arusaamad õiguskorrast.

Seda kuidas keelest lähtuv kultuur mõjutab avalikku ruumi võime kogeda, kui külastame Brüsselis kurikuulsaks saanud Molenbeeki linnaosa või nn hiinalinnasid anglo-ameerika suurlinnades või venelastega asustatud linnaosa New Yorgi Brighton Beach’is või Tallinna Lasnamäel.

Tänaste territoriaalriikide kõige teravamad probleemid tulenevadki ühte õigusruumi surutud, kuid erinevaid keeli rääkivatest rahvastest, kes ei taha omaks tunnistada enamusrahva poolt neile peale surutud eluviisist ja õiguskorrast. Meenutage siinkohal kasvõi baskide ja kataloonlaste konflikti Hispaania keskvalitsusega või Belgia olukorda. Seda, millistele arengutele paneb aluse erinevatest hõimudest-rahvastest loodud multikultuursed riigid, võime näha kui vaatama Balkani, Lähis-Ida (eriti aga tänane Süüria) ja kõigi nende arenguriikide poole, kus erinevad rahvad on vägivaldselt ühendatud ühte riiki. Seetõttu pean taaskord rõhutama, et vähemalt minule jääb arusaamatuks see, miks EL kõrged ametnikud sellist konflikte õhutavat poliitikad ajavad ja ise nimetavad ennast seejuures humanistideks.

Vaata veel sama teemat käsitlevaid artikleid:

Põhiõigused või rahvuskultuur

 

Tänase Euroopa kultuuri ja siinsete riikide jätkusuutlikkust ohustavad kõige enam ametnikud, kes räägivad inimeste põhiõigustest ja kinnistavad seeläbi oma õigust valitseda rahvamasse. Mõistatuseks on jäänud vaid see, kas selline ühiskondlikku jätkusuutlikkust kahjustav poliitika tuleneb pimedast omakasust või on süsteemne ja teadlik tegevus, mille eesmärgiks on rahvuskultuuride väljasuretamine ning ühtse keeleruumi tekitamine.

Põhiõigused

Kodanike põhiõigused varieeruvad riigiti põhiliselt kolmes versioonis:

  • inimeste põhiõigusi ei tunnustata, sest valitseb arusaam, et „inimene on vahend riiklike (loe: valitseva eliidi) eesmärkide teostamiseks“;
  • inimeste põhiõiguste tunnustamisel lähtutakse negatiivse vabaduse kontseptsioonist, mis vastustab valitsejate õigust piirata inimeste eneseteostuse vabadust;
  • inimeste põhiõigused on defineeritud positiivse vabaduse kontseptsioonist lähtudes, s.t valitsejate ülesandeks on ühiskonna konkurentsivõime ja jätkusuutlikkuse parandamine.

Üksikisiku eneseteostuse vabadust tunnustavad ühiskonnad lähtuvad arusaamast, et „riik on inimeste jaoks, s.t ta peab kindlustama õiguskorra püsimise“. Negatiivse vabaduse kontseptsiooni puhul tunnustatakse kõigi inimeste võrdset õigust isiku- ja kodu puutumatusele, eraomandile  ning nende sõna-, trüki-, usu-, liikumis- ja ühistegevuse vabadust. Praktikas tähendab see, et eneseteostuse vabadus on asetatud õiglusest kõrgemale.

Positiivse vabaduse kontseptsiooni puhul keskendub ühiskond oma konkurentsivõime parandamisele (haridus) ja jätkusuutlikkuse kindlustamisele (sotsiaalkindlustus). Kuid kui domineerivaks jõuks tõuseb riigibürokraatia ning ühiskond valib sotsiaalriigi mudeli, siis asendub vabadus paternalismiga (isaliku eesthooldusega) ja valitsevaks ideeks tõuseb tarbimisõiguse võrdsustamise kontseptsioon. Rahvamasside haritus ja mentaliteet määravad selle, kas realiseerub hoolekande- või heaoluriigi mudel. Mõlemal juhul hakkab mingi aja pärast domineerima populism, mis Vanas-Roomas ilmnes lauses „Leiba ja tsirkust“. Kasvavate konfliktide allikaks on siiski saanud see, et humanismi ideest vaimustunud ja inimeste põhiõiguste eest võitlev riigiametnike armee on omaks võtnud arusaama, et nemad peavad tagama põhiõigused ka teiste riikide inimestele.

Rahvuskultuur

Inimese identiteedi ja olemuse määrab suuresti rahvuskultuur, milles ta on sündinud ja mille olemuse ta on omaks võtnud. Rahvuskultuur lähtub keelest ning seda kujundab looduslik elukeskkond ja rahva ajaloolised kogemused, mis kinnistuvad arusaamades ning ilmnevad tavades, rituaalide jms inimestevahelist suhtlust ja suhtumist kujundavates meemides. Kuna looduslik elukeskkond ja ajaloolised kogemused varieeruvad suuresti, siis on see loonud tohutu hulga sootsiume, mis eristuvad üksteisest oma eripäraste rahvuskultuuridega.

Käesolevas kontekstis on kõige olulisem see, et rahvuskultuur määrab sellle, kuidas inimesed suhtlevad ja suhtuvad üksteisesse ning see omakorda kujundab elukeskkonna. Reisides teiste rahvaste hulgas näeme me vaid elukeskkonda, mis on sündinud nende kooselust, kuid ei adu inimestevahelisi suhteid. Kuid selle olemus ilmneb siiski ühiskonnakorralduses, avaliku ruumi õhustikus ja inimestevahelistes konfliktides ning nende lahendamiseks loodud õiguskorras.

Oluline on käesolevas kontekstis see, et igale inimesele on tema keel ning selle põhinev kultuur ja õiguskord asjad, mis määravad tema toimetuleku ja heaolu. Ning kui see satub ohtu, siis tähendab see, et tema identiteet satub ohtu.

Kumb on olulisem?

Tänase Euroopa riikide konfliktide allikaks on universaalsete põhiõiguste vastandumine relatiivse rahvuskultuuriga. Universaalsete põhiõiguste absoluutsuse ideed kannavad Euroopa sotsiaalriigi kontseptsiooni teostavad ametnikud, kes omakasupüüdlikult defineerivad inimõigust õigusena nõuda riigilt abi. Praktikas tähendab see, et mida rohkem on hädalisi, kes vajavad riigi abi, seda suurem on ametniku võimutäius ja sellest tulenev õigus nõuda kõrgemaid makse tulude ümberjagamiseks. Ja kui kohalikke hädalisi jääb liiga väheks, siis tuleb neid välismaalt juurde importida.

Põhjus, miks Euroopa riikide rahvad on tõusnud riiki valitseva eliidi vastu, on ebaõiglus ja hirm. Ametnike püüded soodustada immigratsiooni konfliktsetest riikidest, et seeläbi parandada tööjõu saadavust, on põrganud immigrantide soovimatusele õppida kohalikku keelt ning tunnustada sellel põhinevat õiguskorda. Kõik katsed multikulturalismi sildi all tunnustada seda, et erinevad inimrühmad järgivad erinevaid õiguskordasid, on vaid õhutanud inimestevahelisi konflikte ja viha sisserändajate vastu. Ja võrdse kohtlemise nõue avalikele ametikohtadele kandideerimisel, kus tööülesanded eeldavad suhtlemist kohalikus keeles, õhutavad seda viha veelgi.

Siit siis ka küsimus: kuidas selgitada EL kõrgetele ametnikele, et suurimaks ohuks euroopa rahvaste  ühtsusele on nemad ise?

Vaata veel sama teemat käsitlevaid artikleid:

Pin It on Pinterest