Reformierakonna ideoloogia

Selle erakonna paigutamine vasak-parem-skaalale on praktiliselt võimatu. Nime järgi reformija – seega vasakpoolne. Tegelikus elus oleme aga kogenud, et kõik reformid lõppesid reformierakonnas – seega parempoolne. 

Põhikiri

Põhikirja järgi on see erakond asutatud Eesti ühiskonna sihipäraseks edasiarendamiseks vabaduse, humanismi, harituse, vaimsuse, demokraatia ja majandusliku jõukuse suunas. Oma tegevuses lähtub see põhimõttest, et:

  • isik ja perekond kui väärtused on kõrgemad mistahes sotsiaalsetest gruppidest, kihtidest või klassidest;
  • inimkonna arengu ja heaolu peamiseks allikaks on isiku energia vaba ja loov rakendamine;
  • ühiskondliku ja riikliku korralduse ülesandeks on tagada kõigile ühiskonnaliikmetele nende võimete ja oskuste vaba arendamise võrdsed võimalused.

Need punktid esindavad selgelt individualistlikku maailmavaadet.

Programm

Programmi algab väitega, et Reformierakond lähtub liberaal-demokraatlikust ideoloogiast ning kui selle sisuga tutvuda, siis tuleb tunnistada, et selle ideoloogia parimad mõtted on sinna kirja pandud. Selles rõhutatakse John Lock’i poolt sõnastatud mõtteid üksikisiku vabaduse ülimuslikkust (kuni see ei kahjusta teiste vabadusi) ja lubatakse luua keskkond, milles vaba loomisvõime saaks realiseeruda, et seeläbi edendada jõuka kodanikuühiskonna teket. Ja liberaalsele ideoloogiale kohaselt on need tasakaalustud lausetega:

  • Inimene peab olema vaba oma valikutes ja valmis vastutama oma tegude eest.
  • Inimese kohustused tulenevad tema õigustest.

Kuna inimkonna tänasel arenguastmel saavad need lubadused realiseeruda vaid territoriaalriigi poolt kehtestatud ühtse õiguskorra keskkonnas, siis on põhjendatud ka märkus rahvuskeele ja säilitamise ja tavakultuuri poolt tunnustatud väärtuste arendamise kohta. Vastuoluline on aga märkus, mis ühelt poolt rõhutab siin elavate, kuid muudest rahvustest inimeste eesti keele oskuse vajadust, kuid lubab teiselt poolt kaasa aidata nende rahvuskultuurilise identiteedi, s.h emakeele säilimisele (mis välistab nende integreerumise).

Kokkuvõttes vastab Reformierakonna programm individualistliku turumajanduse põhimõtetele, oma sisult lähtub see valdavalt positiivse vabaduse kontseptsioonist.

Praktika

Praktikas on Reformierakonna poliitika silma paistnud suurettevõtete ja pankade omanike huvide kaitsmisega ning neid valitsevatele huvigruppidele soodsate otsuste tegemisega, mille eesmärgiks on lõppkokkuvõttes olnud  kasumi maksimeerimine ja kapitali koondamine. Kuna ka erakonna poliitilised ametnikud on korduvalt tähelepanu äratanud rahaliselt motiveeritud koostöövalmidusega suurettevõtjate suhtes, siis võib väita, et erakond lähtub kasiinokapitalistlikust ideoloogiast. Seda arvamust kinnitab ka Reformierakonna eriline innukus kontrollida Keskpanga tegevust ning viia Eesti Euroopa Stabiilsusmehhanismi liikmeks, mille mõtteks oli korrumpeerunud laenupoliitikat viljelenud pankade ja riikide (tegelikult neile raha laenanud kapitali omanike) päästmine, s.t nende vabastamine vastutusest maksumaksja rahadega. Ning ka soovimatus muuta sotsiaalmaksu arvestamise viisi, mis oma praegusel kujul soodustab ümbrikupalka maksvaid ettevõtjaid.

Reformierakonna viimaste valimiskampaaniate valimislubadused on hakanud silma paistma populistlike valmislubadustega, mis eeldavad ametnikel ülemvõimu (bürokratismi) tugevdamist, üksiksiku tegevusvabaduste piiramist ja rikkuse ümberjagamist humanistlike loosungite alla, kuid nende lubaduste teostamisel on erakonna tegevus jäänud tagasihoidlikuks.

Sama tuleb nentida ka Reformierakonna hariduspoliitika kohta, mis on kaasa aidanud selle sektor tugevale bürokratiseerumisele ja tõrjunud erakonna programmilist lubadust eesti keele ülimuslikkuse kohta. Selline poliitika vastab küll liberaalse poliitika põhimõtetele, kuid on hoidnud rahvuste vahelised vastuolud jätkuvalt teravana.

Kokkuvõtteks

Nii Reformierakonna programm, kui ka praktiline tegevus vastavad selgelt individualistliku turumajanduse põhimõtetele, kuid kui küsida, millist ideoloogiat see esindab, siis paigutaks selle erakonna selgelt kasiino-kapitalismi kohale.

Kuhu sina, hea lugeja, paigutaks selle erakonna?

Vaata ka sama teemat käsitlevaid artikleid:

Kas Keskerakond on liberaalne?

 

Võttes aluseks vasak-parem skaala, pole kahtlust et Keskerakond asub keskel.

Kuid kuhu paigutada see erakond ideoloogiate maatriksis?

Põhikiri ja programm

Keskerakonna põhikirjas pole sõnagi selle eesmärkidest, küll aga on see defineeritud väga põhjalikult programmis. Programm algab erakonna nimele vastava keskklassi suurendamise ja tugevdamise tähtsuse rõhutamisega. Eesmärgina on defineeritud euroopaliku heaoluriigi ning turvalise elukeskkonna hoidmine ja tugevdamine. Programmi poliitiline osa keskendub demokraatia edendamisele riigis, kusjuures eriti rõhutatakse subsidiaarsusprintsiipi (s.t otsuste langetamist võimalikult madalal haldustasemel) ja vajadust suurendada avaliku sektori eelarve läbipaistvust. Majanduspoliitilise eesmärgina taotleb erakond sotsiaalse turumajanduse kindlustamist väike- ja keskmise ettevõtluse ning nende omavahelise ühistegevuse toetamise kaudu. Erakonna maksupoliitilistes eesmärkides on küll nõrk tendents rikkuste ümberjagamisele, kuid see vastab rohkem positiivse vabaduse kui bürokraatliku valitsuskultuuri ümberjagamise kontseptsioonile. Sellele viitab eriti see, et nii haridust, tervishoidu kui sotsiaalset turvalisust käsitlevates osades rõhutatakse lähtumist kohalikust initsiatiivist ning riigibürokraatiale jäetakse vaid suunav ja toetav roll.

Praktiline tegevus

Kuigi erakonna programmis rõhutatakse väga tugevalt riigi läbipaistvuse ja korruptsioonivastase võitluse olulisust, on Keskerakonna tegevus eelmise juhtkonna ajal silma paistnud sellise hulga ametnike omakasust lähtuvate tegevuste ja korruptsioonijuhtumitega, et selle võiks julgelt paigutada riikliku kasiinokapitalismi positsioonile.

Teisalt on erakonna poliitika eelmise juhtkonna ajal silma paistnud suure hulga populistlikule poliitikale omaste lubadustega, nagu  pensionäride premeerimine, sotsiaalmajade  ehitamine, tasuta ühistransport jms vähekindlustatute eluolu parandamisele suunatud üritustega. Tõsi, ühistranspordi osas tuleb tunnistada, et seda doteeriti ka varem 75% ulatuses maksumaksjate rahaga, mistõttu viimase 25% lisamine senisele ei olnud teab mis suur kulu, eriti kui seda võrrelda seniste kuludega.

Erakonna initsiatiivid munitsipaalturgude rajamisel väiketalunike müügivõimaluste parandamiseks ja ühistupanga loomisel vastavad aga igati sotsiaalse turumajanduse ideoloogiale. Uue juhtkonna ajal on erakond paistnud silma ka kohalike ettevõtjate ja omavalitsuste soovide arvestamisega, viimase näiteks võib tuua kasvõi Pärnu juhtumi järgmiste aastate investeerimiskulude planeerimisel.

Kokkuvõtteks

Kui võrrelda Keskkerakonna programmilisi seisukohti praktilise tegevusega ja jätta kõrvale avaliku meedia poolt loodud kuvand, mis on keskendunud korruptsioonijuhtumite valgustamisele, siis esindab see selgelt selgelt liberaalset ideoloogiat. Selle viitab ka see, et üksisiku eneseteostuse vabadus on programmis pandud rahvuslikest huvidest ettepoole, kusjuures see suundumus ilmneb ka programmi sisejulgeolekut käsitlevas osas, mis ei räägi midagi keelest, kultuurist ja nendel põhinevast õiguskorrast. Ja esimesed sammud, mis on uue juhtkonna poolt ette võetud, süvendavad vaid seda muljet.

Ehk kui kokku võtta Keskerakonna programmis öeldu ja praeguse juhtkonna tegevus, siis võis selle erakonna tunnusmärgi paigutada ideoloogiate maatriksil sotsiaalse liberalismi kohale.

Mida sina arvad hea lugeja?

Vaata ka sama teemat käsitlevaid artikleid:

IRL ja sotsialistlik ideoloogia

 

Erakonna Isamaa ja Res Publica Liit nimi viitab sellele, et erakond ajab „rahva asja“ ja seisab „isamaa huvide eest“. Kuid millist ideoloogiat see erakond tegelikult teostab?

Põhikiri

Erakonna maailmavaade on alalhoidlik ehk konservatiivne. IRL sõnastab oma üldise eesmärgina demokraatliku rahvusriigi edendamise, mis põhineb isikuvabadusel, hoolivusel ja traditsioonidel. Poliitilise eesmärgina aga:

  • Eesti Vabariigi iseseisvuse kindlustamist õigusliku järjepidevuse alusel;
  • vabadusaatel põhineva, traditsioone austava, isetoimiva ühiskonna ülesehitamist ja kindlustamist;
  • üksikisiku vabaduse ja turvalisuse kaitsmist demokraatliku riigi ja õigussüsteemi kaudu;
  • vabaturumajanduse põhimõtete rakendamist ja ettevõtlikkuse ergutamist, loova töö ja inimese eneseteostuse väärtustamine;
  • elu- ja looduskeskkonna kaitse, eesti rahvuse kestmajäämise tagamist.

Seda loetelu kokku võttes jääb silma üksikisiku vabaduse ja eneseteostuse, iseolemise ja isetoimimise ning vabaturumajanduse rõhutamine – need kõik vastavad individualistliku turumajanduse kontseptsioonile. Soov kaitsta ja tugevdada eesti rahvust ning rahvusriiki ja ühtset õigusruumi lähtub territoriaalriigi kontseptsioonist ning on eduka majandusarengu vältimatu alus. Nende tunnuste järgi võiks IRL’i klassifitseerida liberaalse turumajanduse ideoloogia kandjaks.

Praktiline tegevus

Kui vaadata tagasi ja meenutada, milliste initsiatiividega see erakond on senini silma paistnud, siis meenub esmajoones konflikt AS-ga Tallinna Vesi, mis oma kasuahnuses nõudis juba 60%-t kasumit ja tahtis seda veelgi suurendada. IRL’i kampaania „Kodukulud alla“ käigus otsustati kehtestada seadus, mis piiraks eraettevõtjate kasumimarginaali. Kuna EL õigusruumis ei saa piirata ühe isiku tegevusvabadust, siis tuli see kehtestada teatud tüüpi – monopoolset infrastruktuuri haldavate ettevõtete suhtes. Kuid majanduslike protsesside suunamine seaduste kehtestamise ja ettevõtjate tegevusvabaduse piiramise kaudu on tunnusomane sotsialistlikule ideoloogiale. Liberaalse turumajanduse lahendus sellele oleks olnud tarbijate koondumine tarbijateühistuks ja seeläbi turumajandusliku tasakaalu taastamine kahe monopolistliku ettevõtte vastandumise kaudu.

Teine IRL’i poliitikast meeldejäänud initsiatiiv oli haridusreform, mille käigus ülikoolidel ja kõrgemate õppeasutustel keelati eraisikutele tasulise õppeteenuse osutamine, s.h ka neile, kes tahtsid ise oma raha eest õppida. Sellega viidi meie haridussüsteemi üle plaanimajandusele, s.t riiklikule tellimusele. Sellise käiguga alistas IRL haridussüsteemi lõplikult bürokraatia diktaadile, mis oli veel üks samm sotsialistliku ühiskonnakorralduse suunas. Kuna selle initsiatiiviga parandati võimeka ja väikese vähemuse õppimisvõimalusi, kuid piirati ülejäänud elanikkonna eneseteostuse võimalusi, siis võib seda sammu kvalifitseerida meritokraatlikust ideoloogiast lähtuva püüdena luua uus eliit ja panna seeläbi alus klassiühiskonnale. Tähelepanuväärne on veel see, et õppimisvõimaluseta jäänutel on nüüd võimalus õppida oma raha eest Eestis või välismaal inglise keeles, mis vastandub otseselt IRL’i programmilisele püüdele kindlustada  eesti keele kestmajäämine.

Kolmas IRL’i tegevusest meeldejäänud initsiatiiv on tulumaksuvaba miinimumi määra suurendamine 180-lt 500-le eurole. Selle otsuse langetamisel osalesid ka valitsuskoalitsiooni kuulunud SDE ja Keskerakond, mistõttu võib seda nimetada vasakpoolsete parteide ühisotsuseks, mis ideoloogiliselt on kõige lähemal  sotsiaal-demokraatliku heaoluühiskonna programmile. Nii majandusliku kui ka rahva üldise arengu seisukohalt oli see igati positiivne otsus.

Kokkuvõtteks

Arvestades IRL tohutut huvi juhtida ühiskonda seadusloome ja karistuspoliitika (näiteks rongavanemate jms juhtumid) kaudu, võib julgelt väita, et oma tegudes lähtub see sotsialistlikust ideoloogiast. IRL’i rahvuskultuuri kaitsvat programm ja mõningaid tagasihoidlikke initsiatiive võiks tõlgendada natsionaal-sotsialistlikuna, kui see diskrimineeriks teistest kultuuriruumidest pärinevate inimeste eneseteostuse vabadust, kuid sellise väite esitamiseks puudub alus. IRL püüe piirata immigratsiooni ja integreerida sisserännanuid eesti kultuuriruumi lähtub territoriaalriigi jätkusuutlikkuse kindlustamise loogikast on igati loogiline, sest vaid niiviisi saab kindlustada keelel põhinevat ühtset õiguskorda ja sellest tekkivat turvalist elukeskkonda ning seeläbi kindlustada ka jätkusuutlik majandusareng.

Kõige negatiivsemaks tunnuseks IRL’i juures nimetaks ma siiski tema püüet, esitleda ennast konservatiividena, sest see tähendaks, et nendelt ei tasu loota mingeid reforme enne kui asjad on lõplikult upakil ja muid võimalusi, kui senist poliitikat muute enam pole. Ja kui ajaloost õppust võtta, siis on kõik need rahvad, kes tahtsid peatada ajaloo kulgu ning ei kohanenud muutuva keskkonnaga, tänaseks ajalooareenilt kadunud, s.t välja surnud.

Mida sina arvad hea lugeja, millist ideoloogiat esindab IRL?

Vaata ka sama teemat käsitlevaid artikleid:

SDE ideoloogia

Erinevalt Vabaerakonnast on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) positsiooni määratlemine ideoloogiate maatriksil lihtne – nad esindavad ja teostavad täpselt seda ideoloogiat, mille nad on omaks võtnud. Ka vasak-paremskaalal ongi nad just nimelt vasaktsentristlik partei.

Põhikiri

Oma põhiväärtustena nimetab SDE: võrdsust, õiglus ja solidaarsust. Soov suurendada võrdsust ja solidaarsuse propageerimine vastab humanistlikule maailmavaatele. Kuid õigluse saavutamine on utoopiline eesmärk, sest igal inimesel on oma arusaam sellest millal on inimestevaheline suhe või tehing õiglane ning need omakorda on tihti teravas vastuolus üksteisega. Võrdsuse puhul on taas suur vahe, kas taotletakse võrdseid võimalusi eneseteostuseks või tarbimisvõimes.

Erakonna eesmärgina märgitakse sotsiaalse ja majandusliku turvalisuse kindlustamist ja heaolu suurendamist, mis peavad kindlustama kestlikku arengut ning tagama selle, et igal inimesel oleks võimalus eneseteostuseks ja majandusliku heaolu kindlustamiseks. Lisaks deklareerib erakond ka demokraatliku otsustusviisi olulisust, kuigi praktikas on see alistatud poliitilistele ametnikele organisatsioonilise hierarhia kaudu. Kõik need on kooskõlas sotsiaaldemokraatia ideoloogiaga.

KOV valimisporogramm

KOV poliitikas peab SDE programmi järgi arenguvõimeliseks maakonna suurusi omavalitsusi ja kogukonnapõhist kohalikku elukorraldust, milleks tuleb edendada otsedemokraatiat ja tegutseda subsidiaarsusprintsiibi (s.t kõik otsused langetatakse võimalikult madalal tasandil ehk kohapeal) põhiselt. Tähelepanuväärne on SDE soov piirata bürokraatiat ja suurendada KOV tegevus läbipaistvust ning edendada ühistegevust igal tasandil – need tegevuspõhimõtted on omased kooperatiivsele ühiskonnale.

Märkimisväärne on samuti erakonna soov toetada riiklikult kohalikke algatusi ja väikeettevõtlust nii tugifondide, infrastruktuuri arendamise kui ka bürokraatia piiramise kaudu – need vastavad sotsiaalse turumajanduse kontseptsioonile.

SDE programmi need osad, mis on suunatud noorte eneseteostuse potentsiaali   suurendamisele, elanike tervisliku seisundi parandamisele ja elukeskkonna turvalisuse parandamisele vastavad positiivse vabaduse kontseptsioonile.

Neid positsioone kokku võttes võiks arvata, et SDE on võtnud omaks sotsiaalse liberalismi ideoloogia, kuid viimases julgen antud juhul kahelda. Liberalismi aluseks on eraisikute initsiatiiv, kuid SDE programm peegeldab siiski ametnike soovi juhtida ise seda protsessi (vt: moodustame tugifonde, loome soodsa keskkonna, toetame arengualgatusi … jne), kasutades selleks üha kasvavaid maksutulusid ja see vastab seetõttu puhtalt sotsiaaldemokraatliku ideoloogia põhimõtetele.

Praktiline tegevus

Kui nüüd veel meenutada SDE varasemaid tegevusi ja poliitilisi initsiatiive, siis suur osa sellest seostubki sooviga suurendada maksukoormust astmelise tulumaksu, alkoholi jm meelemürkide aktsiiside suurendamise, suhkrumaksu kehtestamise jms initsiatiivide kaudu.

Laekunud vahendeid kasutatakse mahajääjate toetamiseks ja puuduses olijate abistamiseks. SDE püüdlus suurendada üleüldist võrdsust tulude ja tarbimisevõime ühtlustamise kaudu vastab täpipealt sotsiaaldemokraatliku ideoloogia arusaamale, et maksu- ja eelarvepoliitikat rakendades rajavad ametnikud inimeste jaoks heaoluühiskonna ning viimased peaksid selle eest olema tänulikud ja alistuma selle eest vastuvaidlemata riigivõimule.

Kokkuvõtteks

Ühesõnaga, SDE teostab bürokratismi sotsiaaldemokraatia ideoloogiat, kuigi flirdib sotsiaalse liberalismi ja kooperatiivse ühiskonna ideedega. Flirtimiseks see siiski jääbki, sest vastavalt bürokratismi ideele hoiavad isevalitsust teostavad elukutselised (s.h ka poliitilised) ametnikud oma kontrolli all nii ärimehi, elanikkonda kui ka rahvavõimu esindavaid institutsioone. Pidades ennast kõigist kõige kompetentsemateks ja kaugelenägevamateks leiavad nad, et nende eesõigus ja kohustus on rahva viimine heaoluühiskonda … kasvõi vägisi ja inimestele oma tahet peale surudes.

Tarbimisvõrdsuse saavutamise seadmine erakonna eesmärgiks (mida vähemal osa SDE liikmeid tuliselt toetab) on väga ohtlik tee. Hoolekande-initsiatiivid, mis hoiavad inimesi vägisi elus ja kahjustavad hädasolijate tahet midagi ette võtta enda toimetuleku parandamiseks, kuuluvad kategooriasse: „head mõtted, mis sillutavad põrgu teed“. Mida enam levib ülalpeetava mentaliteet ning kasvab inimeste hulk, kes leiavad et „riigi ülesanne on neid ülal pidada, ilma igasuguse õiguseta midagi vastu nõuda“, seda vähem jääb inimesi, kes tahavad ise midagi teha. Siinkohal võiks meenutada, et üleüldise võrdsuse seisund vastab füüsikas „soojussurma seisundile“, s.t keskkonnale milles on lõppenud igasugune liikumine (loe: areng).

Lõpetuseks võiks meenutada rootsi majandusteadlast Assar Lindbeck’i (s 1930), kes märkis oma 1984. aasta Nobeli sümpoosionil tehtud ettekandes:

„… Sageli usutakse, et konfliktid tulude ebavõrdse jagunemise pärast vähenevad, kui tulude jagunemine võrdsustub, nagu loodetakse ka ebaõigluse ja kadeduse taandumist. … Need, kes arvavad, et jagunemisest tulenevad konfliktid on põhjustatud üleüldisest ebavõrdsusest või tulude erinevusest … eeldavad ilmselt, et võrdsuse suurenemisel väheneb võrdsuse taotlemise tung.

Näiteks arvab keskmine hääletaja, et liikudes suurema võrdsuse poole – s.t väikeste ja keskmiste sissetulekute vahelise erinevuse vähenemisel – lõpevad ka tulude ebavõrdsest jagunemisest tekkivad konfliktid. Kahjuks ei ole asjad sugugi nii. Tegelikult on nad hoopiski vastupidised.

Esiteks, avaliku võimu teadlikud sammud tulude ümberjagamiseks põhjustavad poliitilisi debatte ja konflikte tulude ümberjagamise teemal rohkem kui ükskõik milline teine teema.

Teiseks, üksikisikute valmidus suurendada oma tulusid tööviljakuse suurendamise läbi vähenevad, kui maksumäärad suurenevad. Enamgi veel — kuigi see on rohkem teoreetiline moment — inimesed võivad tunda kadedust vaid nende suhtes, kellel on pisut suuremad tulud kui neil endil, kuna neid tulusid tajutakse oma võimekuse piirides, vastupidiselt väga rikaste isikute tuludele. Realiteet on, et mida võrdsem tulude jagunemine on saavutatud, seda häälekamaks muutuvad konfliktid järelejäänud ebavõrdsuse pärast, kuna üha enamatel inimestel on võimalus võrrelda ennast teiste sarnastes oludes olevate inimestega.

Kuhu paigutaksid sina SDE, hea lugeja?

Vaata ka sama teemat käsitlevaid artikleid:

Vabaerakonna ideoloogia … ?

 

 

Vabaerakond võeti Eesti inimeste poolt vastu suure innuga, nagu kunagi ka Eestimaa Rohelised. Kuid tänini pole selge, millist maailmavaadet ja ideoloogiat nad esindavad.

Isiklikud muljed

Minu isiklik mulje sellest erakonnast oli, et see vastustab eliidiks pürgivat riigibürokraatiat ning selle taotlust kehtestada oma ülemvõimu ja rõhutab üksikisiku vabadust ennast teostada – seega tuleks nad paigutada maatriksi paremale poolele, mis esindab liberaalset ideoloogiat. Kui arvestada, et erakond koosneb põhiliselt isiksustest, kes pole valmis allutama oma vaba tahet organisatsiooni huvidele, siis esindab selline käitumismudel anarhistlikku maailmavaadet. Tutvudes erakonna manifestiga torkab selle avalauses silma soov olla hooliv ja teha koostööd – see esindab sotsiaalse turumajanduse positsiooni. Seega võiks see erakond esindada anarho-sündikalismi.

Ametlikud seisukohavõtud

Avalikust meediast on jäänud kõige enam kõrvu erakonna esimehe, Arhur Talviku sõnum, et Vabaerakond esindab (vaba?) konservatiivset maailmavaadet. Konservatism tähendas algselt ja tähendab ka täna seda, et vastustatakse muutusi (loe: reforme) ja hoitakse kinni valitsevatest tavadest. Ehk teisisõnu – ollakse rahul saavutatuga ja loobutakse parema taotlemisest. Siinkohal meenub mulle Johann Wolfgang von Goethe raamat „Faust“, milles Mefistoteles sõlmis Faustiga kokkuleppe, et ta rahuldab kõik tema soovid, kuid kui viimase vajadused saavad rahuldatud ja lausub sõnad „Oo kaunis hetk, nüüd peatu sa“, siis saab saatan tema hinge endale. Kas tõesti on ka Eestimaa jõudnud sellisesse olukorda.

Ideoloogiate maatriksis pole konservativismile kohta, kuid olemuslikult esindavad sellist maailmavaadet alalhoidlikud hõimuühiskonnad, mis püüavad välistada igasuguseid uuendusi, mis võiksid muuta olemasolevat olukorda ja inimsuhteid. Ka elitaristlikke klassiühiskondi võib nimetada konservatiivseteks, sest nad püüavad säilitada rituaalset käitumist ja kinnistada valitsevat ebaõiglust kõigi olemasolevate vahenditega.

Erakonna manifest

Vabaerakonna manifestis torkab silma maaelu, kogukondlikkuse ja koostöövajaduse rõhutamine, mis on tunnusomased kooperativistlikule sotsiaalsele korrale ja alt ülesse suunduvale demokraatlikule riigikorraldusele. Sellega ühildub ka rahva omakultuuri olulisuse rõhutamine. Samuti on manifestis rõhutatud tugevalt üksikisiku vabaduse olulisust.

Erakonna põhikiri

Põhikirja lugedes torkab silma vabale maailmavaatele omased demokraatlikud tegevuspõhimõtted ning soov välistada valitseva eliidi teket (piirang, et inimest ei saa valida esimeheks või juhatuse liikmeks, kui ta on seda kohta täitnud juba kaks ametiaega). Sellisele suundumusele viitab ka erakonna tunnuspilt, mis on toodud artikli algusesse.

Hea lugeja, kuhu paigutaksid sina selle erakonna ideoloogiate maatriksis. 

Vaata ka sama teemat käsitlevaid artikleid:

Kultuurikonflikt, kapitalism, humanism

Nii ajalugu kui tänapäev on küllastunud konfliktidest, mis on põhjustatud rahvuslikest vastuoludest. Kuigi nende põhjused peituvad enamasti majanduslikus toimetulekus, ilmnevad nad meile valdavalt kultuurikonfliktina. Nende lahendid võivad olla kapitalistlikud või humanistlikud.

Kõrvalolev video esitas ühe nägemuse Euroopa tulevikuarengutest 2015. aasta kevadel. Tänaseks on see juba hakanud täituma, kusjuures tähelepanuväärne on, et kõikide muutuste põhjustajaks on rahvuskultuuride vastuolud ja tõmbed.

 Kultuuride konflikt

Ühiskonnakorralduse aluseks sai 19. ja 20. sajandil territoriaalriik, mis kehtestas haldusterritooriumil ühtse õiguskorra. See omakorda lähtus keelest, religioonist ja kultuurist, mis oli moodustunud rahva ajaloolistest kogemustest ja aegade jooksul kinnistunud tavadest.  Lisaks veel looduslik keskkond, mis on loonud iga rahva jaoks oma, täiesti unikaalse reaalsuse.

Imperiaalsed valitsejad ja bürokraatlikud valitsused on ikka ja jälle üritanud luua ühtset, standardiseeritud riiki, kuid alati ebaõnnestunud oma projektides. Siinkohal võib meenutada Nõukogude Liidu plaanimajanduse katset kehtestada 1960-ndatel kord, mille järgi tuli plaanijärgselt külvata maisi kogu riigis märtsikuus. EL-s on üritatud kehtestada direktiive, millega taheti kehtestada ühtne banaani kõverus, immigrantide vastuvõtmise kord ning keelata ahjude kütmine. Analoogseid bürokraatlikke absurdsusi võib esitada veel suurel hulgal. Võimukandjad on seejuures lähtunud arusaamast, et „kui teooria ja reaalsus ei sobi kokku, siis on süüdi reaalsus, mis peab muutuma“. See tähendab, et ideoloogia või teooria õigsuses ei tohi keegi kahelda!

Kuid rahvad on ikka ja jälle jäänud oma tavade juurde ning lähtunud reaalsusest, ignoreerides valitsejate utopistlikke ideid, mida nad üritavad realiseerida seadusi vastu võttes. See tähendab, et ükski rahvas ei ole valmis loobuma oma keelest ja tavadest, mille nad lapsepõlves on omandanud. Artiklis „Territoriaalriik ja õiguskord“ kirjeldasin olukordi, mis tekivad rahvasterändudest ja rahvuskonfliktidest, kuid rääkimata jäi see, kuidas saaks lahendada sellest tekkivaid konflikte.

Kapitalistlik lahend

Kui rahvuskonfliktis lähtub valitsevat keelt ja kultuuri kandev rahvas kapitalistlikust ideoloogiast, s.t arusaamast, et maa ja seal olevad loodusvarad kuuluvad neile, siis on „tuline“ konflikt vältimatu. Kui vähemusrahvus ei taha integreeruda enamusrahva poolt loodud elukeskkonda ning ihaldab elu korraldada oma tavadest lähtudes, siis on sõjaline konflikt vältimatu. Küsimus on vaid selles, millal see konflikt puhkeb. Vastuolude teravnedes on olemuslikut võimalik vaid üks kolmest lahendist:

  • mässajad alistatakse rakendades karmi vägivalda ja sunnitakse taaskord alistuma valitsevale õiguskorrale;
  • mässajad sunnitakse totaalse terroriga lahkuma vaidlusaluselt territooriumilt ning see ümberrahvastatakse põhirahvuse esindajatega;
  • mässajad tapetakse vägivaldsete repressioonide käigus ning territoorium asustatakse uute elanikega.

Kapitalistliku lahendi puuduseks on see, et sõjategevuse käigus hukkub ka suur hulk põhirahvuse esindajaid ning see omakorda võib ohustada kogu kultuuri jätkusuutlikkust või koguni olemasolu. Kui sõjategevus jääb venima, siis hakkab see neelama jätkuvalt ja suurel hulgal ressursse, halvates riigi majandusliku arengu ja muutes ta sõltuvaks välisabist (eeldusel, et keegi seda pakub). Nii külm kui ka kuum rahvuskonflikt kahjustab igal juhul ühiskondlikku arengut ja majanduslikku võimekust investeerida nii infrastruktuuri rajatistesse kui ja ka üldisesse heaolusse. Kes kahtleb selle väite tõesuses, vaadake mis toimub: Ukrainas, Kosovos, Süürias, Sudaanis jms riikides. Selline stsenaarium võib käivituda ka Hispaania ja Kataloonia vahelise vaidluse käigus ning ka meie Eestis pole sellise arengu ohust vabad.

Humanistlik lahend

Humanistlik lahend eeldab, et konflikti teravnedes tõmmatakse kõigepealt kahe osapoole vahele uus piir, mida suudetakse kaitsta ja kontrollida. Peale konfliktipoolte eristamist ja isoleerimist tuleb mässavale rahvale anda võimalus ise otsustada üldise rahvahääletuse käigus, kuidas nad tahavad edaspidi oma elu korraldada. Ka antud juhul võib eristada kolme erinevat lahendit:

  • Hääletuse tulemina soovitakse jääda senise riigi koosseisu, kuid juurutatakse autonoomia (s.t föderatiivne riigikorraldus), mille raames eraldunud territooriumil elavad inimesed otsustavad ise kahepoolselt kokkulepitud ulatuses, kuidas nad korraldavad oma igapäevast toimetulekut ja finantseerivad soovitavat eluviisi;
  • Hääletuse tulemiks on uue riigi väljakuulutamine. Just seda stsenaariumit järgisid endise Nõukogude Liidu ja Jugoslaava rahvad, kui senine totalitaarne riigikorraldus lagunes.
  • Kui iseseisvunud riigi territooriumil domineerib keel ja kultuur, mis on valitsev ka naaberriigis, siis võib see iseseisvunud territoorium hakata taotlema ühinemist sellega, kui nad saavad aru, et ei suuda ise oma asju korraldada ja elukvaliteeti tagada.

Iseseisvumise hinnaks on igal juhul see, et omaette olla tahtjad peavad ise hakkama katma oma uue riigi halduskulusid. See omakorda võib tähendada samaaegselt nii maksukoormuse tõusu kui ka riigilt saadavate hüvede hulga ja kvaliteedi järsku langust. Tõsi, seniste varade jagamine ja omandiõiguse tuvastamine võib tekitada veel rohkelt ohtlikke olukordi, mille käigus võib konflikt teravneda. Kuid kui need otsused on langetatud, siis võib iga rahvas valida oma arengutee ning arengupidurid on kõrvaldatud.

Kui Ukraina oleks valinud humanistlikust ideoloogiast lähtuva lahendi, siis poleks Venemaal tänase Ukraina arengutele mingit mõju (erinevalt praegusest olukorrast). Samas oleks võinud selline arengustsenaarium mõjuda Venemaale vägagi halvast, sest ta oleks kaotanud põhilise instrumendi, millega takistada Ukraina iseseisvuse arengut ning mõjutada sealset elanikkonda. Eraldujate seisukohalt on aga määravaks teguriks see, kas iseseisev elu või ühinemine teise riigiga parandab senist elatustaset ja heaolu. Krimmi elanike jaoks tähendas eraldumine ilmselt elukvaliteedi paranemist.

Järelemõtlemise koht

Suurte rahvasterändude põhjused on alati majanduslikud! Inimesed lähevad liikvele siis, kui kusagil on rohkem toitu ja paremad elutingimused. Kuid need on tekkinud kultuurilise arengu tulemina. Ja kui ebaõnnestunud kultuuri kandjad rändavad edukasse kultuuriruumi ning tahavad seal jätkata oma ebaeduka kultuuri viljenemist, siis hävitavad nad varem või hiljem eduka kultuuri (kui nad ei integreeru sellesse). Tulemuseks on vaid häda ja viletsuse jätkuv kasv. Seetõttu peavad kõik leppima põhimõttega, et rännates teise riiki tuleb kas integreeruda sellesse keele- ja kultuurikeskkonda või lahkuda. Ning riik, kes võtab vastu immigrante, peab iga hinna eest vältima nende rahvuspõhist koondumist ühele territooriumile.

Ehk mitme õiguskorraga territoriaalriiki pole võimalik rajada! Seega pole võimalik luua ka multikultuurset riiki – vähemalt mitte inimeste praeguse arengutaseme juures.

Vaata veel sama teemat käsitlevaid artikleid:

Pin It on Pinterest