Peale Oudekki Loone sõnavõttu kreeka kommunistide toetuseks puhkes taaskord arutelu kommunismi üle. Olev Remsu viskus oma artiklis „Loogikat, kommunismivastane ühendkoor!“ selle ideoloogia kaitsele, rõhutades selle inimlikku eesmärki ja süüdistades selle puudustes üksikute inimeste pahelisust. Lugedes seda artiklit, ei leidnud ma kahjuks kusagilt aga loogikat!

Siit siis küsimus, kas väide: „kommunism tahab inimestele vaid head, kuid selle rikuvad ära võimuahned inimesed“ on tõene?

Kommunism kui ideoloogia

Kommunismi mõiste pärineb prantsuse keelest ja on tuletatud sõnast “communauté”, mis märgib ühisomandit. Ühisomand on omane naturaalmajanduses elavale, kogukondlikule külaühiskonnale, mis on ühiste jõupingutustega muutnud maa viljeluskõlblikuks ning mille kasutamisele on võrdne õigus kõigil selle kogukonna liikmetel.

Kommunistlik ideoloogia sündis tööjaotusel põhinevas turumajanduslikus keskkonnas, milles kapitali kontsentratsioon ja töölisklassi viletsus olid äärmuslikult suured. Kommunistlik ideoloogia sõnastas eesmärgiks kapitalismi kukutamise ja töölisklassi võimuletuleku (ergatokraatia) kaose külvamise ning revolutsioonilise riigipöörde käigus. Üleüldise varandusliku võrdsuse (vaimset võrdsust pole võimalik saavutada) kehtestamiseks nägi see ideoloogia ette kapitali (s.t eraettevõtete ja inimeste vara) natsionaliseerimist ja üleminekut plaanimajandusele. Viimane tähendab, et inimestelt äravõetud vara ja töövilju hakkavad jagama ametnikud.

Seega kommunism tähendab üksikisiku eneseteostuse õiguse täielikku mahasurumist ning inimese muutmist bürokraatliku masinavärgi tahtetuks mutriks. Kas keegi oskaks selgitada, mida inimlikku ja head on selles idees?

Isetekkeline kord ja loodud kord

Friedrich Hayek võrdles oma essees „Cosmos and Taxis“ isetekkelist turumajanduslikku korda ning inimese – s.t valitseva eliidi poolt loodud ja valitsetavat – korda. Kreekakeelne sõna „kosmos“ märkis seejuures kaosest isetekkivat korda ja „taxis“ inimese poolt loodud korda. Isetekkelist korda uurivad füüsikud ja bioloogid looduses, kuid paljud Hayeki aegsed majandusteadlased keeldusid sellise nähtuse olemasolu isegi tunnistamast. Selle uurimine sai võimalikuks alles pärast küberneetika teket 1960ndatel, kuid praktikas realiseerus see alles peale virtuaalse digimaailma sündi 20. sajandi lõpus.

Hayek rõhutas, et vaatamata teaduse arengule ei suuda inimene luua kristalle või keerulisi orgaanilisi ühendeid, neid üksikutest aatomitest ise kokku pannes. Küll aga suudavad teadlased keskkonda kujundades panna aluse protsessile, milles sellised kristallid tekivad soovitud viisil iseenesest. Samasuguseid isetekkelisi protsesse võib loodusest tuua lõputult. Näitena tõi ta lauale puistatud rauapuru, mis laua alla paigutatud magneti mõjul asetub korrapärastesse ringidesse. Seega – me suudame kujundada keskkonda ja luua olukordi, mis käivitavad soovitavaid protsesse ja viivad eelnevalt määratud lõpptulemini, kuid ei suuda määrata seda, kuhu iga konkreetne aatom või rauaosake selles protsessis asetub.

Turumajandus baseerub analoogsel kontseptsioonil: me anname inimestele täieliku vabaduse tegutseda ja midagi ette võtta enda toimetuleku ja heaolu parandamiseks reservatsiooniga, et oma tegevusest tekkinud kahju peab igaüks ise kandma. Hayek leidis, et kuigi inimesed tegutsevad omakasu maksimeerimise eesmärgil (mis põhjustab jätkuvalt konfliktseid olukordi), tahavad nad samas maandada riske (mis tekivad nendestsamadest konfliktidest), sest seeläbi on võimalik alandada kulusid, vältida kahjusid ning saada lõppkokkuvõttes suuremat kasu. Oma vigade kaudu õpib inimene, et teiste huvisid arvestav koostöö, altruistlik käitumine ja usaldusel põhinevad majandussuhted on pikas plaanis kasulikumad kui egoistlik ja hetkekasumit maksimeeriv tegevus.

Kommunistlikku plaanimajandust on üritatud korduvalt

Kõik katsed luua paremat ühiskonda ning suuremat heaolu ühe suure ja targa juhi juhtimisel, kes teab täpselt, mida, millal ja kui palju iga tema alam peab tegema, on ebaõnnestunud. Kõik katsed luua totalitaarset – hierarhilistele alluvussuhetele rajanevat – ühiskonda ja plaanimajandust on lõppenud ebaõnnestumistega.

Säilinud allikatest teame, et sellist ühiskonnakorda üritas luua juba maailma esimese individualistliku tsivilisatsiooni lõpuaegadel, Sumeri Ur’i III perioodi valitseja Ur-Nammu (valitses aastatel 2047-2030 eKr). Sedasama üritas korrata Rooma Imperaator Diocletianus (245-311) ning 20. sajandil mitmed valitsejad Jossif Staliniga (1878-1953) eesotsas. Kõik need ühiskonnad tegutsesid alguses väga edukalt ja saatsid korda tähelepanuväärivaid tegusid, kuid pikemas plaanis kaotasid teravas konkurentsivõitluses oma senise positsiooni ning kadusid lõplikult ajaloo kolikambritesse. Tõsi, lihtrahva meeles säilisid need perioodid veel pikka aega õnne- või „kuldajastuna“.

Ühe juhi või väikese grupi (büroo) poolt loodud plaanimajandusest võidavad lõppkokkuvõttes vähesed, kuid kaotavad paljud. See parandab algul lihtrahva masside heaolu tänu ümberjagatavale rikkusele, kuid see muudab lõpuks kogu elanikuna  passiivseteks tarbijateks, kes ei taha enam midagi teha ega millegagi riskida. Kui varem loodud rikkus otsa saab ja valitseval võimul pole enam midagi ümber jagada, siis tekib üleüldine puudus (näiteks tänane Venetsueela), mis paneb kõiki ellujäämise nimel järelejäänud ressursside pärast võitlema (nn 0-summa mäng). Konfliktide kasv ja vägivalla levik lõpeb üleüldise kaose ja kodusõjaga, millel pole enam lõppu, kui naabrid või teised huvitatud osapooled hakkavad konflikti osalejaid toetama.

Kokkuvõtteks

Üleüldise võrdsuse ja harmoonilise ühiskonna ideed (mille hulka võib arvata ka kommunismi) on kirjeldanud väga paljud autorid läbi kogu inimkonna ajaloo – nende loeteluga saab igaüks tutvuda Wikipedia vahendusel. Ja Remsul on õigus selles osas, et võim ja raha korrumpeerivad inimest ja kukutavad läbi iga altruistmile rajatud mõtte.

Ühesõnaga, kommunismi eesmärgiks on eraomanduses oleva kapitali ja tulude natsionaliseerimine ja selle üleandmine riiki esindavatele ametnikele. Siinkohal tuleks meelde tuletada, et ametnikud pole kunagi midagi loonud – nende ülesanne on kujundada elukeskkonda. Ja usk, et leidub inimesi, kes omakasupüüdmatult on valmis seda vara õiglaselt teistele jagama, unustades enda ja oma pere soovunelmad, jääb tõepoolest utoopia valdkonda.

Vaata ka sama teemat käsitlevat artiklit: Fašismi ja kommunismi ABC.

Facebook Comments

Pin It on Pinterest