On aeg vahetada poliitilistes diskussioonides välja 19. sajandist pärinev ühedimensiooniline: vasak-parem jaotusel põhinev nägemus ning minna üle mitmedimensioonilisele maailmakäsitlusele.

Demokraatia valikud

Demokraatlike territoriaalriikide tekkest 19. sajandi alguses, on poliitikat käsitletud ühedimensioonilises vasak-parem jaotuses. Olemuslikult jätkas see elitaristliku klassiühiskonna dualistlikku maailmakäsitlust, mis lähtus valitseva eliidi tahtest ning pidas kõiki teisi arvamusi valedeks (s.t „MEIE arvamus ja vale arvamus“ – monarhid rääkisid endast reeglina mitmuses).

Formaalselt kinnistus vasak-parem jaotus Pariisi ja Frankfurti parlamentides, kus paremal pool istusid konservatiivid, kes tahtsid säilitada igipõlist kuningriiki ja vasakul reformistidest radikaalid, kes tahtsid muutusi ja unistasid vabariiklikust riigikorrast. Tõsi on ka see, et reformistide seltskond on olnud pidevas muutuses: algul kandsid seda lippu liberaalse turumajanduse pooldajad, siis võtsid selle üle võrdsust taotlevad sotsialistid ning lõpuks haarasid initsiatiivi totaalset heaoluühiskonda taotlevad populistid.

Kui täna küsida inimestelt, mida tähendab vasak- või parempoolne poliitika, siis – vähemalt minu kogemuse järgi – ei osata seda seletada või siis piirdutakse aruteluga selle üle, kas edukatel on õigus omada kokku riisutud rikkust või tuleks see ära võtta ja ümber jagada. Kuid selles osas, kellele tuleks ära võetud rikkus üle anda, tekivad taas kohe lahkarvamused.

Olemuslikult põhineb tänane parteipoliitika feodaalarmeede aegsetel tegutsemispõhimõtetel:

  • tee oma poolehoidjatest kuulekad reasõdurid,
  • saavuta arvuline ülekaal,
  • haara strateegilised positsioonid ja kontrolli neid,
  • hävita vaenlane või kui see pole võimalik, siis jäta ta ilma ressurssideta.

Selline poliitika lõhestab ühiskonna ja välistab läbirääkimised ning vastastikuste vajaduste arvestamise võimalused. Värskeim näide sellest pärineb meie põhjanaabrite juurest, kus Perussuomalaiste partei lõhenes kaheks. Kuid me elame juba 21. sajandis – seega oleks aeg edasi liikuda ja alustuseks minna üle kahe-dimensioonilisele maailmakäsitlusele, kui me kolme-mõõtelisega veel hakkama ei saa! Et sellele protsessile kaasa aidata, siis olen andud oma 1998. aastal alanud fiskaalpoliitika uurimistöö viljana välja raamatu „Poliitilised valikud türannia ja heaoluühiskonna vahel“, mis pakub välja ühe võimaliku nägemuse, kuidas kirjeldada ideoloogiaid ja poliitikat kahedimensioonilises käsitluses.

Panin käesoleva blogi päisesse pildi, mis võtab maatriksi vormis kokku erinevate rahvaste poolt 6000 aasta jooksul praktiseeritud ühiskondliku koosolemise vorme ning neid esindavad ideoloogiad. Selle aluseks on VABADUSE ja VÕRDSUSE teljed. Meie materialistliku olemuse tõttu võime eristada nelja sotsiaalset korda, milliseid ideoloogiatena võiks nimetada: KOOPERATIVISMIKS, INDIVIDUALISMIKS, ELITARISMIKS ja BÜROKRATISMIKS. Igaühes nendest on omakorda välja toodud 3 x 3 ehk 9 erinevat ideoloogiat, mis vabaduse-võrdsuse erinevates variatsioonides pakuvad lahendeid selle sees.

Olen väga tänulik kõigile, kes soovivad avaldada arvamust ja anda tagasisidet sellise poliitikakäsitluse kohta.

Paul Tammert, raamatu autor

Facebook Comments

Pin It on Pinterest