Erinevalt Vabaerakonnast on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) positsiooni määratlemine ideoloogiate maatriksil lihtne – nad esindavad ja teostavad täpselt seda ideoloogiat, mille nad on omaks võtnud. Ka vasak-paremskaalal ongi nad just nimelt vasaktsentristlik partei.

Põhikiri

Oma põhiväärtustena nimetab SDE: võrdsust, õiglus ja solidaarsust. Soov suurendada võrdsust ja solidaarsuse propageerimine vastab humanistlikule maailmavaatele. Kuid õigluse saavutamine on utoopiline eesmärk, sest igal inimesel on oma arusaam sellest millal on inimestevaheline suhe või tehing õiglane ning need omakorda on tihti teravas vastuolus üksteisega. Võrdsuse puhul on taas suur vahe, kas taotletakse võrdseid võimalusi eneseteostuseks või tarbimisvõimes.

Erakonna eesmärgina märgitakse sotsiaalse ja majandusliku turvalisuse kindlustamist ja heaolu suurendamist, mis peavad kindlustama kestlikku arengut ning tagama selle, et igal inimesel oleks võimalus eneseteostuseks ja majandusliku heaolu kindlustamiseks. Lisaks deklareerib erakond ka demokraatliku otsustusviisi olulisust, kuigi praktikas on see alistatud poliitilistele ametnikele organisatsioonilise hierarhia kaudu. Kõik need on kooskõlas sotsiaaldemokraatia ideoloogiaga.

KOV valimisporogramm

KOV poliitikas peab SDE programmi järgi arenguvõimeliseks maakonna suurusi omavalitsusi ja kogukonnapõhist kohalikku elukorraldust, milleks tuleb edendada otsedemokraatiat ja tegutseda subsidiaarsusprintsiibi (s.t kõik otsused langetatakse võimalikult madalal tasandil ehk kohapeal) põhiselt. Tähelepanuväärne on SDE soov piirata bürokraatiat ja suurendada KOV tegevus läbipaistvust ning edendada ühistegevust igal tasandil – need tegevuspõhimõtted on omased kooperatiivsele ühiskonnale.

Märkimisväärne on samuti erakonna soov toetada riiklikult kohalikke algatusi ja väikeettevõtlust nii tugifondide, infrastruktuuri arendamise kui ka bürokraatia piiramise kaudu – need vastavad sotsiaalse turumajanduse kontseptsioonile.

SDE programmi need osad, mis on suunatud noorte eneseteostuse potentsiaali   suurendamisele, elanike tervisliku seisundi parandamisele ja elukeskkonna turvalisuse parandamisele vastavad positiivse vabaduse kontseptsioonile.

Neid positsioone kokku võttes võiks arvata, et SDE on võtnud omaks sotsiaalse liberalismi ideoloogia, kuid viimases julgen antud juhul kahelda. Liberalismi aluseks on eraisikute initsiatiiv, kuid SDE programm peegeldab siiski ametnike soovi juhtida ise seda protsessi (vt: moodustame tugifonde, loome soodsa keskkonna, toetame arengualgatusi … jne), kasutades selleks üha kasvavaid maksutulusid ja see vastab seetõttu puhtalt sotsiaaldemokraatliku ideoloogia põhimõtetele.

Praktiline tegevus

Kui nüüd veel meenutada SDE varasemaid tegevusi ja poliitilisi initsiatiive, siis suur osa sellest seostubki sooviga suurendada maksukoormust astmelise tulumaksu, alkoholi jm meelemürkide aktsiiside suurendamise, suhkrumaksu kehtestamise jms initsiatiivide kaudu.

Laekunud vahendeid kasutatakse mahajääjate toetamiseks ja puuduses olijate abistamiseks. SDE püüdlus suurendada üleüldist võrdsust tulude ja tarbimisevõime ühtlustamise kaudu vastab täpipealt sotsiaaldemokraatliku ideoloogia arusaamale, et maksu- ja eelarvepoliitikat rakendades rajavad ametnikud inimeste jaoks heaoluühiskonna ning viimased peaksid selle eest olema tänulikud ja alistuma selle eest vastuvaidlemata riigivõimule.

Kokkuvõtteks

Ühesõnaga, SDE teostab bürokratismi sotsiaaldemokraatia ideoloogiat, kuigi flirdib sotsiaalse liberalismi ja kooperatiivse ühiskonna ideedega. Flirtimiseks see siiski jääbki, sest vastavalt bürokratismi ideele hoiavad isevalitsust teostavad elukutselised (s.h ka poliitilised) ametnikud oma kontrolli all nii ärimehi, elanikkonda kui ka rahvavõimu esindavaid institutsioone. Pidades ennast kõigist kõige kompetentsemateks ja kaugelenägevamateks leiavad nad, et nende eesõigus ja kohustus on rahva viimine heaoluühiskonda … kasvõi vägisi ja inimestele oma tahet peale surudes.

Tarbimisvõrdsuse saavutamise seadmine erakonna eesmärgiks (mida vähemal osa SDE liikmeid tuliselt toetab) on väga ohtlik tee. Hoolekande-initsiatiivid, mis hoiavad inimesi vägisi elus ja kahjustavad hädasolijate tahet midagi ette võtta enda toimetuleku parandamiseks, kuuluvad kategooriasse: „head mõtted, mis sillutavad põrgu teed“. Mida enam levib ülalpeetava mentaliteet ning kasvab inimeste hulk, kes leiavad et „riigi ülesanne on neid ülal pidada, ilma igasuguse õiguseta midagi vastu nõuda“, seda vähem jääb inimesi, kes tahavad ise midagi teha. Siinkohal võiks meenutada, et üleüldise võrdsuse seisund vastab füüsikas „soojussurma seisundile“, s.t keskkonnale milles on lõppenud igasugune liikumine (loe: areng).

Lõpetuseks võiks meenutada rootsi majandusteadlast Assar Lindbeck’i (s 1930), kes märkis oma 1984. aasta Nobeli sümpoosionil tehtud ettekandes:

„… Sageli usutakse, et konfliktid tulude ebavõrdse jagunemise pärast vähenevad, kui tulude jagunemine võrdsustub, nagu loodetakse ka ebaõigluse ja kadeduse taandumist. … Need, kes arvavad, et jagunemisest tulenevad konfliktid on põhjustatud üleüldisest ebavõrdsusest või tulude erinevusest … eeldavad ilmselt, et võrdsuse suurenemisel väheneb võrdsuse taotlemise tung.

Näiteks arvab keskmine hääletaja, et liikudes suurema võrdsuse poole – s.t väikeste ja keskmiste sissetulekute vahelise erinevuse vähenemisel – lõpevad ka tulude ebavõrdsest jagunemisest tekkivad konfliktid. Kahjuks ei ole asjad sugugi nii. Tegelikult on nad hoopiski vastupidised.

Esiteks, avaliku võimu teadlikud sammud tulude ümberjagamiseks põhjustavad poliitilisi debatte ja konflikte tulude ümberjagamise teemal rohkem kui ükskõik milline teine teema.

Teiseks, üksikisikute valmidus suurendada oma tulusid tööviljakuse suurendamise läbi vähenevad, kui maksumäärad suurenevad. Enamgi veel — kuigi see on rohkem teoreetiline moment — inimesed võivad tunda kadedust vaid nende suhtes, kellel on pisut suuremad tulud kui neil endil, kuna neid tulusid tajutakse oma võimekuse piirides, vastupidiselt väga rikaste isikute tuludele. Realiteet on, et mida võrdsem tulude jagunemine on saavutatud, seda häälekamaks muutuvad konfliktid järelejäänud ebavõrdsuse pärast, kuna üha enamatel inimestel on võimalus võrrelda ennast teiste sarnastes oludes olevate inimestega.

Kuhu paigutaksid sina SDE, hea lugeja?

Vaata ka sama teemat käsitlevaid artikleid:

Facebook Comments

Pin It on Pinterest