Me elame territoriaalriikide ajastul, kuid kui palju te olete mõelnud sellele, mida see tähendab ja mida inimesed taotlevad sellist institutsiooni juurutades. Ja miks mõned riigid saavad oma asjadega suurepäraselt hakkama ja miks teised on lõhestatud tülidest.

Pilt: Thomas Hobbes’i raamatu “Leviathan” kaanepilt, mis sümboliseerib rahvast kui kõrgeima võimu kandjat (süserääni).

Riikluse areng

Riik linnriigi vormis sündis juba iidsetel aegadel tänapäeva Iraagi või Pakistani aladel. V ja IV aastatuhandel eKr õitses Pakistani aladel Induse ja Iraani aladel Sumeri kultuur. Need individualistlikul turumajandusel põhinevad ühiskonnad rajasid vägevad ja hästiorganiseeritud infrastruktuuriga linnad (sirged tänavad, veevärk, ühiskondlikud hooned), milles elas mitukümmend tuhat kuni 100 000 inimest (Uruk’is elas 0,5% kogu tolleaegse Maa elanikkonnast).

Linnriikide, eriti sumeri linnade õitsengu aluseks oli ühtne õiguskord, mille need kehtestasid oma territooriumil ja mõjuväljas. Peale nende langemist domineeris maailmas elitaristlik valitsuskultuur ja omavoli pea 4000 aastat. Kuna sellel perioodil kõikus elanike arv linnades 5000 inimese ümber ja ei ületanud kunagi 10 000 elaniku arvu, siis oli see tähelepanuväärne saavutus. Uuesti hakkasid linnad kasvama alles territoriaalriikide ajastul. Miks?

Põhjus on väga lihtne – vana- ja keskaja elitaristlikus valitsuskultuuris valitses omavoli ning tugevama jõud. Uusaeg algas territooriumite ja nendel elavate hõimude ühendamisega Lääne-Euroopas. Sellele aitas kaasa nii Gutenberg trükimasina kasutuselevõtuga 1439. aastal kui ka Martin Luther oma 1517. aastal alanud usureformiga (Piibli tõlkimine kohalikku keelde ja selle massiline trükkimine). Territoriaalriik tähendas ühtse õiguskorra kehtestamist kogu oma territooriumil ning see protsess tugevnes 17. ja 18. sajandil .

Õiguskorra probleem

Õiguskord kasvab välja iga rahva iidsetest tavadest ja on tugevalt mõjutatud selle maailmanägemusest, milles religioonil on oluline roll. Õigusriik tähendab tavade kirjapanemist ja avalikus ruumis ülimaks kuulutamist. Kuid seaduste kirjutamiseks ja nende inimesteni viimiseks tuleb kasutada keelt ja sõnad kannavad erinevates keeltes erinevat tähendust. Näiteks öeldes sõna naine eesti, vene, prantsuse, araabia, birma või bantu keeles, kangastub meie silme ette täiesti erineva välimusega inimolend ja inimsuhe. Ehk keelega kaasneb kultuur (mida kujundab ka looduslik elukeskkond), mis paneb aluse nii ühiskondlikule olemisele kui ka õiguskorrale.

Konfliktide allikaks ongi valdavalt see, et igal suuremal hõimul ja rahval on oma arusaam sellest, mis on õige ja kuidas peaksid inimesed mingis olukorras käituma. Seetõttu kaasnes ka territoriaalriikide loomise ja ühtse õiguskorra kehtestamisega vägivald vähemuste suhtes, sest maha tuli suruda arenemisvõimetute iseolemise tahe. Eestis tähendas ühtse kirjakeele kehtestamine mulkide, setude jt väiksemate hõimude keele elimineerimist.

Multikulti probleem

Siinkohal pean märkima, et ma ei saa aru, mida mõtlevad EL vasakpoolsed poliitikud ja ametnikud, kes propageerivad multikultit ja õhutavad innukalt immigratsiooni mitte üksnes teistest EL riikidest, vaid  ka totaalselt erinevatest kultuuridest. Kaheldamatult on tore, kui inimesed on erinevad ja täiendavad üksteist, sest see aitab kaasa arengule ja konkurentsivõime paranemisele. Kuid kui neid tekib palju, siis koonduvad nad ühte kohta ja loovad oma kultuurikeskkonna, milles kehtivad teistsugused arusaamad õiguskorrast.

Seda kuidas keelest lähtuv kultuur mõjutab avalikku ruumi võime kogeda, kui külastame Brüsselis kurikuulsaks saanud Molenbeeki linnaosa või nn hiinalinnasid anglo-ameerika suurlinnades või venelastega asustatud linnaosa New Yorgi Brighton Beach’is või Tallinna Lasnamäel.

Tänaste territoriaalriikide kõige teravamad probleemid tulenevadki ühte õigusruumi surutud, kuid erinevaid keeli rääkivatest rahvastest, kes ei taha omaks tunnistada enamusrahva poolt neile peale surutud eluviisist ja õiguskorrast. Meenutage siinkohal kasvõi baskide ja kataloonlaste konflikti Hispaania keskvalitsusega või Belgia olukorda. Seda, millistele arengutele paneb aluse erinevatest hõimudest-rahvastest loodud multikultuursed riigid, võime näha kui vaatama Balkani, Lähis-Ida (eriti aga tänane Süüria) ja kõigi nende arenguriikide poole, kus erinevad rahvad on vägivaldselt ühendatud ühte riiki. Seetõttu pean taaskord rõhutama, et vähemalt minule jääb arusaamatuks see, miks EL kõrged ametnikud sellist konflikte õhutavat poliitikad ajavad ja ise nimetavad ennast seejuures humanistideks.

Vaata veel sama teemat käsitlevaid artikleid:

Facebook Comments

Pin It on Pinterest