Nii ajalugu kui tänapäev on küllastunud konfliktidest, mis on põhjustatud rahvuslikest vastuoludest. Kuigi nende põhjused peituvad enamasti majanduslikus toimetulekus, ilmnevad nad meile valdavalt kultuurikonfliktina. Nende lahendid võivad olla kapitalistlikud või humanistlikud.

Kõrvalolev video esitas ühe nägemuse Euroopa tulevikuarengutest 2015. aasta kevadel. Tänaseks on see juba hakanud täituma, kusjuures tähelepanuväärne on, et kõikide muutuste põhjustajaks on rahvuskultuuride vastuolud ja tõmbed.

 Kultuuride konflikt

Ühiskonnakorralduse aluseks sai 19. ja 20. sajandil territoriaalriik, mis kehtestas haldusterritooriumil ühtse õiguskorra. See omakorda lähtus keelest, religioonist ja kultuurist, mis oli moodustunud rahva ajaloolistest kogemustest ja aegade jooksul kinnistunud tavadest.  Lisaks veel looduslik keskkond, mis on loonud iga rahva jaoks oma, täiesti unikaalse reaalsuse.

Imperiaalsed valitsejad ja bürokraatlikud valitsused on ikka ja jälle üritanud luua ühtset, standardiseeritud riiki, kuid alati ebaõnnestunud oma projektides. Siinkohal võib meenutada Nõukogude Liidu plaanimajanduse katset kehtestada 1960-ndatel kord, mille järgi tuli plaanijärgselt külvata maisi kogu riigis märtsikuus. EL-s on üritatud kehtestada direktiive, millega taheti kehtestada ühtne banaani kõverus, immigrantide vastuvõtmise kord ning keelata ahjude kütmine. Analoogseid bürokraatlikke absurdsusi võib esitada veel suurel hulgal. Võimukandjad on seejuures lähtunud arusaamast, et „kui teooria ja reaalsus ei sobi kokku, siis on süüdi reaalsus, mis peab muutuma“. See tähendab, et ideoloogia või teooria õigsuses ei tohi keegi kahelda!

Kuid rahvad on ikka ja jälle jäänud oma tavade juurde ning lähtunud reaalsusest, ignoreerides valitsejate utopistlikke ideid, mida nad üritavad realiseerida seadusi vastu võttes. See tähendab, et ükski rahvas ei ole valmis loobuma oma keelest ja tavadest, mille nad lapsepõlves on omandanud. Artiklis „Territoriaalriik ja õiguskord“ kirjeldasin olukordi, mis tekivad rahvasterändudest ja rahvuskonfliktidest, kuid rääkimata jäi see, kuidas saaks lahendada sellest tekkivaid konflikte.

Kapitalistlik lahend

Kui rahvuskonfliktis lähtub valitsevat keelt ja kultuuri kandev rahvas kapitalistlikust ideoloogiast, s.t arusaamast, et maa ja seal olevad loodusvarad kuuluvad neile, siis on „tuline“ konflikt vältimatu. Kui vähemusrahvus ei taha integreeruda enamusrahva poolt loodud elukeskkonda ning ihaldab elu korraldada oma tavadest lähtudes, siis on sõjaline konflikt vältimatu. Küsimus on vaid selles, millal see konflikt puhkeb. Vastuolude teravnedes on olemuslikut võimalik vaid üks kolmest lahendist:

  • mässajad alistatakse rakendades karmi vägivalda ja sunnitakse taaskord alistuma valitsevale õiguskorrale;
  • mässajad sunnitakse totaalse terroriga lahkuma vaidlusaluselt territooriumilt ning see ümberrahvastatakse põhirahvuse esindajatega;
  • mässajad tapetakse vägivaldsete repressioonide käigus ning territoorium asustatakse uute elanikega.

Kapitalistliku lahendi puuduseks on see, et sõjategevuse käigus hukkub ka suur hulk põhirahvuse esindajaid ning see omakorda võib ohustada kogu kultuuri jätkusuutlikkust või koguni olemasolu. Kui sõjategevus jääb venima, siis hakkab see neelama jätkuvalt ja suurel hulgal ressursse, halvates riigi majandusliku arengu ja muutes ta sõltuvaks välisabist (eeldusel, et keegi seda pakub). Nii külm kui ka kuum rahvuskonflikt kahjustab igal juhul ühiskondlikku arengut ja majanduslikku võimekust investeerida nii infrastruktuuri rajatistesse kui ja ka üldisesse heaolusse. Kes kahtleb selle väite tõesuses, vaadake mis toimub: Ukrainas, Kosovos, Süürias, Sudaanis jms riikides. Selline stsenaarium võib käivituda ka Hispaania ja Kataloonia vahelise vaidluse käigus ning ka meie Eestis pole sellise arengu ohust vabad.

Humanistlik lahend

Humanistlik lahend eeldab, et konflikti teravnedes tõmmatakse kõigepealt kahe osapoole vahele uus piir, mida suudetakse kaitsta ja kontrollida. Peale konfliktipoolte eristamist ja isoleerimist tuleb mässavale rahvale anda võimalus ise otsustada üldise rahvahääletuse käigus, kuidas nad tahavad edaspidi oma elu korraldada. Ka antud juhul võib eristada kolme erinevat lahendit:

  • Hääletuse tulemina soovitakse jääda senise riigi koosseisu, kuid juurutatakse autonoomia (s.t föderatiivne riigikorraldus), mille raames eraldunud territooriumil elavad inimesed otsustavad ise kahepoolselt kokkulepitud ulatuses, kuidas nad korraldavad oma igapäevast toimetulekut ja finantseerivad soovitavat eluviisi;
  • Hääletuse tulemiks on uue riigi väljakuulutamine. Just seda stsenaariumit järgisid endise Nõukogude Liidu ja Jugoslaava rahvad, kui senine totalitaarne riigikorraldus lagunes.
  • Kui iseseisvunud riigi territooriumil domineerib keel ja kultuur, mis on valitsev ka naaberriigis, siis võib see iseseisvunud territoorium hakata taotlema ühinemist sellega, kui nad saavad aru, et ei suuda ise oma asju korraldada ja elukvaliteeti tagada.

Iseseisvumise hinnaks on igal juhul see, et omaette olla tahtjad peavad ise hakkama katma oma uue riigi halduskulusid. See omakorda võib tähendada samaaegselt nii maksukoormuse tõusu kui ka riigilt saadavate hüvede hulga ja kvaliteedi järsku langust. Tõsi, seniste varade jagamine ja omandiõiguse tuvastamine võib tekitada veel rohkelt ohtlikke olukordi, mille käigus võib konflikt teravneda. Kuid kui need otsused on langetatud, siis võib iga rahvas valida oma arengutee ning arengupidurid on kõrvaldatud.

Kui Ukraina oleks valinud humanistlikust ideoloogiast lähtuva lahendi, siis poleks Venemaal tänase Ukraina arengutele mingit mõju (erinevalt praegusest olukorrast). Samas oleks võinud selline arengustsenaarium mõjuda Venemaale vägagi halvast, sest ta oleks kaotanud põhilise instrumendi, millega takistada Ukraina iseseisvuse arengut ning mõjutada sealset elanikkonda. Eraldujate seisukohalt on aga määravaks teguriks see, kas iseseisev elu või ühinemine teise riigiga parandab senist elatustaset ja heaolu. Krimmi elanike jaoks tähendas eraldumine ilmselt elukvaliteedi paranemist.

Järelemõtlemise koht

Suurte rahvasterändude põhjused on alati majanduslikud! Inimesed lähevad liikvele siis, kui kusagil on rohkem toitu ja paremad elutingimused. Kuid need on tekkinud kultuurilise arengu tulemina. Ja kui ebaõnnestunud kultuuri kandjad rändavad edukasse kultuuriruumi ning tahavad seal jätkata oma ebaeduka kultuuri viljenemist, siis hävitavad nad varem või hiljem eduka kultuuri (kui nad ei integreeru sellesse). Tulemuseks on vaid häda ja viletsuse jätkuv kasv. Seetõttu peavad kõik leppima põhimõttega, et rännates teise riiki tuleb kas integreeruda sellesse keele- ja kultuurikeskkonda või lahkuda. Ning riik, kes võtab vastu immigrante, peab iga hinna eest vältima nende rahvuspõhist koondumist ühele territooriumile.

Ehk mitme õiguskorraga territoriaalriiki pole võimalik rajada! Seega pole võimalik luua ka multikultuurset riiki – vähemalt mitte inimeste praeguse arengutaseme juures.

Vaata veel sama teemat käsitlevaid artikleid:

Pin It on Pinterest