EKRE’t on nii Eesti kui ka muude riikide meedia nimetanud populistlikuks parteiks. Kuna vasak-parem-skaala selline koht puudub siis pole teda sellele võimalik paigutada. Kuhu paigutuks EKRE ideoloogiate maatriksis?

Põhikiri

Erakonna põhikirja avalõigus rõhutatakse, et erakond liidab rahvusriigi, sotsiaalse sidususe ja demokraatlike põhimõtete eest seisvaid inimesi. Eemärgina nimetatakse soovi rajada õigusriik ning vastavalt Põhiseadusele kaitsta eesti rahvust, keelt ja kultuuri läbi aegada. Lisaks muidugi viide alalhoidlikkusele, mis teiste sõnadaga tähendab konservatiivsust (see mõiste sisaldub ka erakonna nimes), mis lähtudes algsest poliitilisest jaotusest märgib soovi vältida või pidurdada ühiskondlikke reforme.

Riiklus on paternalistliku ühiskonnakorralduse fenomen. Keele, kultuuri ja nendest lähtuva õiguskorra kaitsmine viitavad soovile kaitsta territoriaalriiki kui Eesti ühiskondliku olemise alust. Mõlemad eeldavad bürokraatia olemasolu ning nende juhtivat rolli. Samas sotsiaalne sidusus ja demokraatia on kooperatiivse sotsiaalse korra fenomenid ning eeldavad inimeste vaba eneseteostuseõiguse tunnustamist. Seega on siin mõningane vastuolu või siis eesmärkide ühildamatus.

Programm

Erakonna moto asetab oma rahva kõigest ettepoole ja tunnistab, et ilma oluliste muutusteta riigijuhtimises, majanduses ja meediamaastikul pole võimalik jätkata, kusjuures probleemide allikana nähakse EL-tu juhtiva bürokraatia ihalust luua föderatiivne riigikord ja alistada inimesed oma tahtele. See reformide igatsus ei ühildu põhikirjas ja erakonna nimes rõhutatud konservatiivsusega.

Erakonna manifest tunnustab Eesti saavutusi demokraatliku ühiskonnakorralduse taastamisel, kuid keskendub seejärel senise halduspoliitilise ja majandusarengu kritiseerimisele. Lahendusena nähakse eesti kapitali eelistamist ning välismaiste ettevõttete tõrjumist. See tähendaks demokraatliku otsustusviisi, liberaalsete majandusvabaduste ja inimeste eneseteostuse vabaduste piiramist!

Riigikogu 2015. aasta valimisprogrammis nõutakse maksumäärade järsku langetamist, tugevat riiklikku sekkumist majandusse ning eelarvekultuste järsku kasvatamist. Need meetmed paiskaksid riigieelarve sellisesse puudujääki, et Eestis jõuaks järel ja läheks ilmselt möödagi Kreekast. Loosung „Hooliv Eesti!“ tekitab aga küsimuse, kuidas see tahetakse saavutada, kui keskmine eestlane ei suuda hoolida isegi oma naabrist ja igaüks mõtleb vaid isikliku heaolu suurendamisele. Tõsi, sotsiaal-demokraatide loosung „Hooliv riik“, mida nad kasutasid 2013. aasta valimistel, oli veelgi populistlikum, sest kuidas saab riik kui virtuaalne organisatsioon (või sinu auto) hoolida inimestest kui inimesed ise ei hooli? Analoogne küsimus tõusetub ka ettepanekutega, mille eesmärgiks on võimu üleandmine rahvale ehk väga tahaks kuulda vastust küsimusele: kui kõik valitsevad, siis kes valitseb tegelikult?

Euroopa Parlamendi valimisprogrammis ja Bauska deklaratsioonist jääb kõige rohkem silma soov kaitsta territoriaalriigi ja selle keelest lähtuva õiguskorra püsimist ja sõltumatust ning soov vähendada internatsionaalsete institutsioonide mõju või koguni otsest sekkumist selle elukorraldusele.  Samas paistab aga silma soov kuuluda endiselt riikidevaheliste organisatsioonide koosseisu.

Eelpool nimetatud dokumentides öeldut kokku võttes jääb arusaamatuks, miks nimetab erakond ennast konservatiivseks, kui ta tahab teostada nii paljusid ja ühiskonda sügavalt muutvaid reforme? Partei 2015. aasta valmisprogramm on selgelt populistlik (s.t mängib sellele riiklikest hüvedest unistavale rahvamassile, kellele meeldivad lubadused, et neilt võetakse tulevikus maksudega vähem ja antakse riigieelarvest rohkem raha ning et edaspidi saavad nad ise otsustada, kuidas Eestis asjad peavad olema).

Erakonna visioonis aastasse 2030 nähakse Eestit demokraatliku ja suveräänse riigina, mis on suutnud leida tasakaalu rahvuslike ja sotsiaalsete väärtuste, majanduse ja keskkonnahoiu vahel ning taastanud eestlaste taastootmisvõime. Kui siia lisada veel mõtted, millisena peaks välja nägema Eesti hariduselu, elu- ja majanduskeskkond, halduskorraldus, maksu- ja sotsiaalkindlustussüsteem, siseturvalisuse ja väliskaitse korraldus, siis pean selle tahes-tahtmata klassifitseerima järjekordse utoopiana, mis reaaluses ei saa kunagi realiseeruda.  Viimase põhjuseks on üksteist välistavad tegurid, näiteks majandusvabaduste piiramine ja väliskapitali tõrjumine ning „õiglane“ maksusüsteem contra toimiv pensionisüsteem ja sotsiaalhoolekandevõrk vananevas ühiskonnas ning samal ajal ka hästi varustatud sõjaväe ülalpidamine.

Praktika

Kui vaadata erakonna juhtkonna isikuomadusi ja ringkondi, kellega nad seostuvad, siis ühelt poolt on siin tugevalt esindatud kristlik demokraatia ja teiselt poolt unistus tugevast juhist, kes lööb korra majja karmi käega. Viimane on aga iseloomulik autoritaarsetele  ühiskondadele, kes oma võimu kindlustamiseks toetuvad tugevalt sõjaväele ja militaarsetele ringkondadele.

Kuhu paigutaksid sina hea lugeja selle erakonna?

Vaata ka sama teemat käsitlevaid artikleid:

Pin It on Pinterest