Rain Lõhmus  arvas Ärilehes, et eestlased on orjarahvas, kes saksaliku täpsusega ametnike käske täidavad. Vaadates reaktsioone Finantsinspektsiooni otsusele ühistupanga osas, õigemini reaktsioonide puudumisele, süveneb ka minus veendumus, et just nii see ongi. Et kui ametnik ütleb, et nii on, siis eestlane usub, et nii see ongi ja maksab talle palka rahuga edasi!

Ma ei oskagi öelda, kas tegemist on teadmatuse, asjadest mitte aru saamisega või on selle maa elanikud saanud nii rikkaks, et mõnisada eurot, milla nad igal aastal pankadele kasumiks maksavad, ei olegi tähelepanu väärt.

Kui probleem on teadmatuses, siis tuleks ilmselt vaadata kooliõpikute ja avaliku meedia poole – mõlemad vaikivad ühistulise ettevõtlusvormi olemasolust täielikult. Tõsi, selles ei ole midagi imelikku, soome professor Panu Kalmi kirjeldas oma 2006. aastal ilmunud uurimistöös „The Disappearance of Co-operatives from Economics textbooks“, kuidas peale II maailmasõda kadus koos kapitalismi pealetungiga ühistuline ettevõtlus majandusõpikutest üle kogu Euroopa.

Kui probleem on suutmatuses mõista seda, mille poolest ühistu eristub muudest äriühingutest, siis võib seda selgitada ka nõukogude propaganda mõjuga, mis senini mõjutab siinsete inimeste meelepilti ja ka väheste olemasolevate ko-operatiivide poolt loodud muljest. Eriti käib see äsja enesele Coop’i nime võtnud koperatiivkaubanduse organisatsiooni kohta, mis ei paku oma liikmetele midagi, kuid mille juhid elavad mõnusalt ettevõtte kulul. Siinkohal võiks meenutada, et nõukogude ajal tõlgendati ühistukaubanduse tunnust „ETKVL“  rahvasuus sõnadega „Elan Teiste Kulul Vabalt ja Lõbusalt“.

Tegelikult on ühistulisel või kooperatiivsel ettevõtlusvormil liberaalses turumajanduses väga oluline, et mitte öelda, kandev roll. Turumajandus põhineb kahel vastandlikul (dualistlikul) jõul:

  • äriühingute kasuahnusel, mis paneb inimesi leiutama üha uusi ja paremaid tooteid ning tootma neid üha odavamalt, et saada suuremat kasumit ja
  • ühistutel, mis kaitsevad tarbijate huve ning hoiavad majandust õigel teel.

Kõige lihtsam on seda dualismi mõista läbi auto juhtimise. Kasuahnus majanduses mõjub nagu gaasipedaal autos, mida rohkem vajutad seda kiiremini edasi liigud. Kuid mida teha siis, kui ette tuleb järsk kurv ja kiirus on juba väga suur? Siis on vaja pidurit, millele vajutades saab aeglustada auto liikumist, et läbida kurv ohutult ja jätkata edasiliikumist soovitud suunas. Vajadus rahuldada ahnusest pimestatud majanduskeskkonnas tavaliste tarbijate igapäevaseid vajadusi, sundis neid ühinema ja moodustama kooperatiive. Kuna ühistu on ettevõte, mille omanikud ja tarbijad on samad isikud, siis on selle eesmärgiks pakkuda kaupu ja teenuseid võimalikult madala hinnaga (mis siiski peab katma tootmis- ja tegevuskulud) ning omanike kasu tekib säästust (mitte dividendidest). Vajutades õigeaegselt gaasi või pidurit, saame ma auto (majanduse) hoida teel ja liikuda edasi kiirusega, mis on sobiv just sellele mudelile.  Ehk ühistu on argument, mis sunnib äriühingut säilitama õiglast hinnataset ning see omakorda pidurdab ühiskonna kihistumist ja rikkuse üleliigset ümberjagamist.

Viimaseks võimaluseks on see, et keegi ei reageeri Finantsinspektsiooni otsusele sellepärast, et see paarsada eurot on peenraha ning pakutav teenus on oma hinda väärt. Ma ei saa eitada, et linna kerkinud panghooned pakuvad rõõmu silmale, nende sisekujundus on enamasti nauditav ning ka pakutava teenuse kvaliteedi üle pole põhjust nuriseda. Sellisel juhul tuleb teha järeldus, et eestimaa elanikud ongi saanud rikkaks ja muutunud konservatiivideks, kes ei taha enam mingeid muutusi.  Ja siis pole tõepoolest ühistegevusele, mis oma olemuselt on „hädaja laps“, Eestis tõepoolest mingit kohta.

PS. Kui keegi tahab lähemat tutvuda Panu Kalmi tööga, siis leiate selle raamatu e-raamatute leheküljelt.

Vaata veel sama teemat käsitlevat artiklit:  Kelle huvides tegutseb finantsinspektsioon?

Pin It on Pinterest