ELIIT- VÕI RAHVUSÜLIKOOL

 

Tartu Ülikool on asutanud eesti mõtteloo professuuri ja korraldanud avaliku konkursi selle ametikoha täitmiseks. Arusaamatuks jääb aga see, miks peavad kandidaadid esitama avaliku loengu inglise keeles ja kandidaadi kõlblikkust hindavad inimesed, kes eesti keelt ei tunne.

Elitaarne ülikool

 Ülikool kui institutsioon sündis keskaja klassiühiskonnas ja oli mõeldud valitseva eliidi järeltulijate koolitamiseks. Kuulsaimad nende hulgast on Pariisi Sorbonne, Inglismaal Cambridge ja Ameerikas asuv Harvard’i ülikoolid. Eestis kandis seda rolli Tartu Ülikool. Kui algul õpetati elitaarsetes õppeasutustes vaid teoloogiat, valitsemisvõtteid ja võitluskunste, siis ajapikku lisandusid nendele veel filosoofia ja õiguse alused.

 Kuigi õppeasutus kui institutsioon pärineb juba iidsest Sumerist (vähemalt 4500 aastat tagasi), on selle põhilisteks edasikandjateks olnud juudid ja indo-euroopa rahvad. Ilmselt seetõttu on just need rahvad domineerinud majanduses ning olnud kõige edukamad oma keele ja kultuuri levitamisel kõigil mandritel. Kõige paremini tõestab seda väidet juuresolev kaart, millel tumeroheline märgib riike, kus indo-euroopa keel on valitseval positsioonil ning heleroheline riike, kus mõni indo-euroopa keel on teise riigikeele staatuses. Ainsad indo-euroopa keelte poolt hõivamata alad on araabia keeles rääkivad islamiriigid, hiina-tiibeti keeli rääkivad idamaised riigid ja …. kaks riiki Euroopas. Kes arvab ära, millised riigid need on?

 Rahvusülikool

 Tartu ülikool on alati olnud uhke selle üle, et just tema kannab rahvusülikooli tiitlit. Kuigi me peame selle eest olema tänulikud Soomest ja Rootsist tulnud professoritele, sai see siiski loodud ja on olnud pea sada aastat meie rahvuskultuuri kandjaks. Kuid nüüd peame ilmselt nentima, et on olnud!  Sest koos üha süveneva üleminekuga ingliskeelsele õppele on meie rahvuskeelt hakatud ülikoolides tõrjuma ja halvustama – täpselt sama moodi nagu seda tegid kadakasakslased üleeelmisel sajandil.

 Tekkinud probleemi põhjuseid tuleb otsida esmajoones meie eneste alaväärsuskompleksist ja sellest tulenevast soovist hinnata enda tulemuslikkust läbi teistes keeltes avaldatud artiklite hulga ja nende tsiteerituse määra. See on loonud olukorra, kus eesti keele ja kultuuri teemadel eesti keeles avaldatud artikleid enam ei arvestata isikute kandideerimisel ülikoolide ametikohtadele.

 Ettepanek  

 Kui eesti keele ja kultuuri püsimise ja edasikandmise kohustuse eest vastutavad isikud ja nende poolt juhitud institutsioon – antud juhul siis Tartu Ülikool – on otsustanud loobuda neile seadusega peale pandud rollist, siis oleks aeg võtta sellelt ülikoolilt rahvusülikooli tiitel. Loomulikult võib ta säilitada oma elitaarse ülikooli staatuse, kui ta seda suudab võistluses palju suuremate ja rikkamate rahvastega, kes räägivad indo-euroopa keeltes. Isiklikult julgen aga selle kahelda ja arvan, et Tartu Ülikoolist saab üks tavaline provintsiülikool.

 Lõpetuseks pean aga kahetsusega nentima, et need inimesed – kes on valitud Eesti riiki juhtima ning eesti keele ja kultuuri jätkusuutlikkust kindlustama – on loobunud oma kohustuse täitmisest ja tahavad saada eliidiks hoopis teises kultuurikeskkonnas.

Kuula lisaks: Vikerraadio, Uudis+. Jüri Valge. Ingliskeelsed loengud Eesti mõtteloo professuuris.

Kultuurikonflikt, kapitalism, humanism

Nii ajalugu kui tänapäev on küllastunud konfliktidest, mis on põhjustatud rahvuslikest vastuoludest. Kuigi nende põhjused peituvad enamasti majanduslikus toimetulekus, ilmnevad nad meile valdavalt kultuurikonfliktina. Nende lahendid võivad olla kapitalistlikud või humanistlikud.

Kõrvalolev video esitas ühe nägemuse Euroopa tulevikuarengutest 2015. aasta kevadel. Tänaseks on see juba hakanud täituma, kusjuures tähelepanuväärne on, et kõikide muutuste põhjustajaks on rahvuskultuuride vastuolud ja tõmbed.

 Kultuuride konflikt

Ühiskonnakorralduse aluseks sai 19. ja 20. sajandil territoriaalriik, mis kehtestas haldusterritooriumil ühtse õiguskorra. See omakorda lähtus keelest, religioonist ja kultuurist, mis oli moodustunud rahva ajaloolistest kogemustest ja aegade jooksul kinnistunud tavadest.  Lisaks veel looduslik keskkond, mis on loonud iga rahva jaoks oma, täiesti unikaalse reaalsuse.

Imperiaalsed valitsejad ja bürokraatlikud valitsused on ikka ja jälle üritanud luua ühtset, standardiseeritud riiki, kuid alati ebaõnnestunud oma projektides. Siinkohal võib meenutada Nõukogude Liidu plaanimajanduse katset kehtestada 1960-ndatel kord, mille järgi tuli plaanijärgselt külvata maisi kogu riigis märtsikuus. EL-s on üritatud kehtestada direktiive, millega taheti kehtestada ühtne banaani kõverus, immigrantide vastuvõtmise kord ning keelata ahjude kütmine. Analoogseid bürokraatlikke absurdsusi võib esitada veel suurel hulgal. Võimukandjad on seejuures lähtunud arusaamast, et „kui teooria ja reaalsus ei sobi kokku, siis on süüdi reaalsus, mis peab muutuma“. See tähendab, et ideoloogia või teooria õigsuses ei tohi keegi kahelda!

Kuid rahvad on ikka ja jälle jäänud oma tavade juurde ning lähtunud reaalsusest, ignoreerides valitsejate utopistlikke ideid, mida nad üritavad realiseerida seadusi vastu võttes. See tähendab, et ükski rahvas ei ole valmis loobuma oma keelest ja tavadest, mille nad lapsepõlves on omandanud. Artiklis „Territoriaalriik ja õiguskord“ kirjeldasin olukordi, mis tekivad rahvasterändudest ja rahvuskonfliktidest, kuid rääkimata jäi see, kuidas saaks lahendada sellest tekkivaid konflikte.

Kapitalistlik lahend

Kui rahvuskonfliktis lähtub valitsevat keelt ja kultuuri kandev rahvas kapitalistlikust ideoloogiast, s.t arusaamast, et maa ja seal olevad loodusvarad kuuluvad neile, siis on „tuline“ konflikt vältimatu. Kui vähemusrahvus ei taha integreeruda enamusrahva poolt loodud elukeskkonda ning ihaldab elu korraldada oma tavadest lähtudes, siis on sõjaline konflikt vältimatu. Küsimus on vaid selles, millal see konflikt puhkeb. Vastuolude teravnedes on olemuslikut võimalik vaid üks kolmest lahendist:

  • mässajad alistatakse rakendades karmi vägivalda ja sunnitakse taaskord alistuma valitsevale õiguskorrale;
  • mässajad sunnitakse totaalse terroriga lahkuma vaidlusaluselt territooriumilt ning see ümberrahvastatakse põhirahvuse esindajatega;
  • mässajad tapetakse vägivaldsete repressioonide käigus ning territoorium asustatakse uute elanikega.

Kapitalistliku lahendi puuduseks on see, et sõjategevuse käigus hukkub ka suur hulk põhirahvuse esindajaid ning see omakorda võib ohustada kogu kultuuri jätkusuutlikkust või koguni olemasolu. Kui sõjategevus jääb venima, siis hakkab see neelama jätkuvalt ja suurel hulgal ressursse, halvates riigi majandusliku arengu ja muutes ta sõltuvaks välisabist (eeldusel, et keegi seda pakub). Nii külm kui ka kuum rahvuskonflikt kahjustab igal juhul ühiskondlikku arengut ja majanduslikku võimekust investeerida nii infrastruktuuri rajatistesse kui ja ka üldisesse heaolusse. Kes kahtleb selle väite tõesuses, vaadake mis toimub: Ukrainas, Kosovos, Süürias, Sudaanis jms riikides. Selline stsenaarium võib käivituda ka Hispaania ja Kataloonia vahelise vaidluse käigus ning ka meie Eestis pole sellise arengu ohust vabad.

Humanistlik lahend

Humanistlik lahend eeldab, et konflikti teravnedes tõmmatakse kõigepealt kahe osapoole vahele uus piir, mida suudetakse kaitsta ja kontrollida. Peale konfliktipoolte eristamist ja isoleerimist tuleb mässavale rahvale anda võimalus ise otsustada üldise rahvahääletuse käigus, kuidas nad tahavad edaspidi oma elu korraldada. Ka antud juhul võib eristada kolme erinevat lahendit:

  • Hääletuse tulemina soovitakse jääda senise riigi koosseisu, kuid juurutatakse autonoomia (s.t föderatiivne riigikorraldus), mille raames eraldunud territooriumil elavad inimesed otsustavad ise kahepoolselt kokkulepitud ulatuses, kuidas nad korraldavad oma igapäevast toimetulekut ja finantseerivad soovitavat eluviisi;
  • Hääletuse tulemiks on uue riigi väljakuulutamine. Just seda stsenaariumit järgisid endise Nõukogude Liidu ja Jugoslaava rahvad, kui senine totalitaarne riigikorraldus lagunes.
  • Kui iseseisvunud riigi territooriumil domineerib keel ja kultuur, mis on valitsev ka naaberriigis, siis võib see iseseisvunud territoorium hakata taotlema ühinemist sellega, kui nad saavad aru, et ei suuda ise oma asju korraldada ja elukvaliteeti tagada.

Iseseisvumise hinnaks on igal juhul see, et omaette olla tahtjad peavad ise hakkama katma oma uue riigi halduskulusid. See omakorda võib tähendada samaaegselt nii maksukoormuse tõusu kui ka riigilt saadavate hüvede hulga ja kvaliteedi järsku langust. Tõsi, seniste varade jagamine ja omandiõiguse tuvastamine võib tekitada veel rohkelt ohtlikke olukordi, mille käigus võib konflikt teravneda. Kuid kui need otsused on langetatud, siis võib iga rahvas valida oma arengutee ning arengupidurid on kõrvaldatud.

Kui Ukraina oleks valinud humanistlikust ideoloogiast lähtuva lahendi, siis poleks Venemaal tänase Ukraina arengutele mingit mõju (erinevalt praegusest olukorrast). Samas oleks võinud selline arengustsenaarium mõjuda Venemaale vägagi halvast, sest ta oleks kaotanud põhilise instrumendi, millega takistada Ukraina iseseisvuse arengut ning mõjutada sealset elanikkonda. Eraldujate seisukohalt on aga määravaks teguriks see, kas iseseisev elu või ühinemine teise riigiga parandab senist elatustaset ja heaolu. Krimmi elanike jaoks tähendas eraldumine ilmselt elukvaliteedi paranemist.

Järelemõtlemise koht

Suurte rahvasterändude põhjused on alati majanduslikud! Inimesed lähevad liikvele siis, kui kusagil on rohkem toitu ja paremad elutingimused. Kuid need on tekkinud kultuurilise arengu tulemina. Ja kui ebaõnnestunud kultuuri kandjad rändavad edukasse kultuuriruumi ning tahavad seal jätkata oma ebaeduka kultuuri viljenemist, siis hävitavad nad varem või hiljem eduka kultuuri (kui nad ei integreeru sellesse). Tulemuseks on vaid häda ja viletsuse jätkuv kasv. Seetõttu peavad kõik leppima põhimõttega, et rännates teise riiki tuleb kas integreeruda sellesse keele- ja kultuurikeskkonda või lahkuda. Ning riik, kes võtab vastu immigrante, peab iga hinna eest vältima nende rahvuspõhist koondumist ühele territooriumile.

Ehk mitme õiguskorraga territoriaalriiki pole võimalik rajada! Seega pole võimalik luua ka multikultuurset riiki – vähemalt mitte inimeste praeguse arengutaseme juures.

Vaata veel sama teemat käsitlevaid artikleid:

Territoriaalriik ja õiguskord

Me elame territoriaalriikide ajastul, kuid kui palju te olete mõelnud sellele, mida see tähendab ja mida inimesed taotlevad sellist institutsiooni juurutades. Ja miks mõned riigid saavad oma asjadega suurepäraselt hakkama ja miks teised on lõhestatud tülidest.

Pilt: Thomas Hobbes’i raamatu “Leviathan” kaanepilt, mis sümboliseerib rahvast kui kõrgeima võimu kandjat (süserääni).

Riikluse areng

Riik linnriigi vormis sündis juba iidsetel aegadel tänapäeva Iraagi või Pakistani aladel. V ja IV aastatuhandel eKr õitses Pakistani aladel Induse ja Iraani aladel Sumeri kultuur. Need individualistlikul turumajandusel põhinevad ühiskonnad rajasid vägevad ja hästiorganiseeritud infrastruktuuriga linnad (sirged tänavad, veevärk, ühiskondlikud hooned), milles elas mitukümmend tuhat kuni 100 000 inimest (Uruk’is elas 0,5% kogu tolleaegse Maa elanikkonnast).

Linnriikide, eriti sumeri linnade õitsengu aluseks oli ühtne õiguskord, mille need kehtestasid oma territooriumil ja mõjuväljas. Peale nende langemist domineeris maailmas elitaristlik valitsuskultuur ja omavoli pea 4000 aastat. Kuna sellel perioodil kõikus elanike arv linnades 5000 inimese ümber ja ei ületanud kunagi 10 000 elaniku arvu, siis oli see tähelepanuväärne saavutus. Uuesti hakkasid linnad kasvama alles territoriaalriikide ajastul. Miks?

Põhjus on väga lihtne – vana- ja keskaja elitaristlikus valitsuskultuuris valitses omavoli ning tugevama jõud. Uusaeg algas territooriumite ja nendel elavate hõimude ühendamisega Lääne-Euroopas. Sellele aitas kaasa nii Gutenberg trükimasina kasutuselevõtuga 1439. aastal kui ka Martin Luther oma 1517. aastal alanud usureformiga (Piibli tõlkimine kohalikku keelde ja selle massiline trükkimine). Territoriaalriik tähendas ühtse õiguskorra kehtestamist kogu oma territooriumil ning see protsess tugevnes 17. ja 18. sajandil .

Õiguskorra probleem

Õiguskord kasvab välja iga rahva iidsetest tavadest ja on tugevalt mõjutatud selle maailmanägemusest, milles religioonil on oluline roll. Õigusriik tähendab tavade kirjapanemist ja avalikus ruumis ülimaks kuulutamist. Kuid seaduste kirjutamiseks ja nende inimesteni viimiseks tuleb kasutada keelt ja sõnad kannavad erinevates keeltes erinevat tähendust. Näiteks öeldes sõna naine eesti, vene, prantsuse, araabia, birma või bantu keeles, kangastub meie silme ette täiesti erineva välimusega inimolend ja inimsuhe. Ehk keelega kaasneb kultuur (mida kujundab ka looduslik elukeskkond), mis paneb aluse nii ühiskondlikule olemisele kui ka õiguskorrale.

Konfliktide allikaks ongi valdavalt see, et igal suuremal hõimul ja rahval on oma arusaam sellest, mis on õige ja kuidas peaksid inimesed mingis olukorras käituma. Seetõttu kaasnes ka territoriaalriikide loomise ja ühtse õiguskorra kehtestamisega vägivald vähemuste suhtes, sest maha tuli suruda arenemisvõimetute iseolemise tahe. Eestis tähendas ühtse kirjakeele kehtestamine mulkide, setude jt väiksemate hõimude keele elimineerimist.

Multikulti probleem

Siinkohal pean märkima, et ma ei saa aru, mida mõtlevad EL vasakpoolsed poliitikud ja ametnikud, kes propageerivad multikultit ja õhutavad innukalt immigratsiooni mitte üksnes teistest EL riikidest, vaid  ka totaalselt erinevatest kultuuridest. Kaheldamatult on tore, kui inimesed on erinevad ja täiendavad üksteist, sest see aitab kaasa arengule ja konkurentsivõime paranemisele. Kuid kui neid tekib palju, siis koonduvad nad ühte kohta ja loovad oma kultuurikeskkonna, milles kehtivad teistsugused arusaamad õiguskorrast.

Seda kuidas keelest lähtuv kultuur mõjutab avalikku ruumi võime kogeda, kui külastame Brüsselis kurikuulsaks saanud Molenbeeki linnaosa või nn hiinalinnasid anglo-ameerika suurlinnades või venelastega asustatud linnaosa New Yorgi Brighton Beach’is või Tallinna Lasnamäel.

Tänaste territoriaalriikide kõige teravamad probleemid tulenevadki ühte õigusruumi surutud, kuid erinevaid keeli rääkivatest rahvastest, kes ei taha omaks tunnistada enamusrahva poolt neile peale surutud eluviisist ja õiguskorrast. Meenutage siinkohal kasvõi baskide ja kataloonlaste konflikti Hispaania keskvalitsusega või Belgia olukorda. Seda, millistele arengutele paneb aluse erinevatest hõimudest-rahvastest loodud multikultuursed riigid, võime näha kui vaatama Balkani, Lähis-Ida (eriti aga tänane Süüria) ja kõigi nende arenguriikide poole, kus erinevad rahvad on vägivaldselt ühendatud ühte riiki. Seetõttu pean taaskord rõhutama, et vähemalt minule jääb arusaamatuks see, miks EL kõrged ametnikud sellist konflikte õhutavat poliitikad ajavad ja ise nimetavad ennast seejuures humanistideks.

Vaata veel sama teemat käsitlevaid artikleid:

Põhiõigused või rahvuskultuur

 

Tänase Euroopa kultuuri ja siinsete riikide jätkusuutlikkust ohustavad kõige enam ametnikud, kes räägivad inimeste põhiõigustest ja kinnistavad seeläbi oma õigust valitseda rahvamasse. Mõistatuseks on jäänud vaid see, kas selline ühiskondlikku jätkusuutlikkust kahjustav poliitika tuleneb pimedast omakasust või on süsteemne ja teadlik tegevus, mille eesmärgiks on rahvuskultuuride väljasuretamine ning ühtse keeleruumi tekitamine.

Põhiõigused

Kodanike põhiõigused varieeruvad riigiti põhiliselt kolmes versioonis:

  • inimeste põhiõigusi ei tunnustata, sest valitseb arusaam, et „inimene on vahend riiklike (loe: valitseva eliidi) eesmärkide teostamiseks“;
  • inimeste põhiõiguste tunnustamisel lähtutakse negatiivse vabaduse kontseptsioonist, mis vastustab valitsejate õigust piirata inimeste eneseteostuse vabadust;
  • inimeste põhiõigused on defineeritud positiivse vabaduse kontseptsioonist lähtudes, s.t valitsejate ülesandeks on ühiskonna konkurentsivõime ja jätkusuutlikkuse parandamine.

Üksikisiku eneseteostuse vabadust tunnustavad ühiskonnad lähtuvad arusaamast, et „riik on inimeste jaoks, s.t ta peab kindlustama õiguskorra püsimise“. Negatiivse vabaduse kontseptsiooni puhul tunnustatakse kõigi inimeste võrdset õigust isiku- ja kodu puutumatusele, eraomandile  ning nende sõna-, trüki-, usu-, liikumis- ja ühistegevuse vabadust. Praktikas tähendab see, et eneseteostuse vabadus on asetatud õiglusest kõrgemale.

Positiivse vabaduse kontseptsiooni puhul keskendub ühiskond oma konkurentsivõime parandamisele (haridus) ja jätkusuutlikkuse kindlustamisele (sotsiaalkindlustus). Kuid kui domineerivaks jõuks tõuseb riigibürokraatia ning ühiskond valib sotsiaalriigi mudeli, siis asendub vabadus paternalismiga (isaliku eesthooldusega) ja valitsevaks ideeks tõuseb tarbimisõiguse võrdsustamise kontseptsioon. Rahvamasside haritus ja mentaliteet määravad selle, kas realiseerub hoolekande- või heaoluriigi mudel. Mõlemal juhul hakkab mingi aja pärast domineerima populism, mis Vanas-Roomas ilmnes lauses „Leiba ja tsirkust“. Kasvavate konfliktide allikaks on siiski saanud see, et humanismi ideest vaimustunud ja inimeste põhiõiguste eest võitlev riigiametnike armee on omaks võtnud arusaama, et nemad peavad tagama põhiõigused ka teiste riikide inimestele.

Rahvuskultuur

Inimese identiteedi ja olemuse määrab suuresti rahvuskultuur, milles ta on sündinud ja mille olemuse ta on omaks võtnud. Rahvuskultuur lähtub keelest ning seda kujundab looduslik elukeskkond ja rahva ajaloolised kogemused, mis kinnistuvad arusaamades ning ilmnevad tavades, rituaalide jms inimestevahelist suhtlust ja suhtumist kujundavates meemides. Kuna looduslik elukeskkond ja ajaloolised kogemused varieeruvad suuresti, siis on see loonud tohutu hulga sootsiume, mis eristuvad üksteisest oma eripäraste rahvuskultuuridega.

Käesolevas kontekstis on kõige olulisem see, et rahvuskultuur määrab sellle, kuidas inimesed suhtlevad ja suhtuvad üksteisesse ning see omakorda kujundab elukeskkonna. Reisides teiste rahvaste hulgas näeme me vaid elukeskkonda, mis on sündinud nende kooselust, kuid ei adu inimestevahelisi suhteid. Kuid selle olemus ilmneb siiski ühiskonnakorralduses, avaliku ruumi õhustikus ja inimestevahelistes konfliktides ning nende lahendamiseks loodud õiguskorras.

Oluline on käesolevas kontekstis see, et igale inimesele on tema keel ning selle põhinev kultuur ja õiguskord asjad, mis määravad tema toimetuleku ja heaolu. Ning kui see satub ohtu, siis tähendab see, et tema identiteet satub ohtu.

Kumb on olulisem?

Tänase Euroopa riikide konfliktide allikaks on universaalsete põhiõiguste vastandumine relatiivse rahvuskultuuriga. Universaalsete põhiõiguste absoluutsuse ideed kannavad Euroopa sotsiaalriigi kontseptsiooni teostavad ametnikud, kes omakasupüüdlikult defineerivad inimõigust õigusena nõuda riigilt abi. Praktikas tähendab see, et mida rohkem on hädalisi, kes vajavad riigi abi, seda suurem on ametniku võimutäius ja sellest tulenev õigus nõuda kõrgemaid makse tulude ümberjagamiseks. Ja kui kohalikke hädalisi jääb liiga väheks, siis tuleb neid välismaalt juurde importida.

Põhjus, miks Euroopa riikide rahvad on tõusnud riiki valitseva eliidi vastu, on ebaõiglus ja hirm. Ametnike püüded soodustada immigratsiooni konfliktsetest riikidest, et seeläbi parandada tööjõu saadavust, on põrganud immigrantide soovimatusele õppida kohalikku keelt ning tunnustada sellel põhinevat õiguskorda. Kõik katsed multikulturalismi sildi all tunnustada seda, et erinevad inimrühmad järgivad erinevaid õiguskordasid, on vaid õhutanud inimestevahelisi konflikte ja viha sisserändajate vastu. Ja võrdse kohtlemise nõue avalikele ametikohtadele kandideerimisel, kus tööülesanded eeldavad suhtlemist kohalikus keeles, õhutavad seda viha veelgi.

Siit siis ka küsimus: kuidas selgitada EL kõrgetele ametnikele, et suurimaks ohuks euroopa rahvaste  ühtsusele on nemad ise?

Vaata veel sama teemat käsitlevaid artikleid:

Pin It on Pinterest