Ajaloost

Ibeeria poolsaar on Euroopa vanima inimasustuse ala, mille elanikkonda on kujundanud üha korduvad rahvasterännud. Iidse Vahemere kallastel elanud ibeeria rahva (kes müütide järgi oli laulev rahvas) elualadest käisid üle foiniikia päritolu kartaagolased ja roomlased, seejärel vallutasid Püreneede ümbrusse jäävad alad germaani päritolu lääne-gooti hõimud. Lühikeseks ajahetkeks oli see ala islamiusuliste kontrolli all, kuid põhjast tulnud frankide hõimud tõrjusid nad varsti sealt välja ja kehtestasid oma ülemvõimu (loe maksustamisõiguse) nende alade ümber.

Ajal, mil Euroopa lagunes feodaalriikideks, taastasid romaniseerunud ibeerlased oma iseolemise õiguse tänase Kataloonia aladel. Ajal, mil Euroopas domineeris omakohus ja tugevama õigus, korraldasid see rahvas oma alade valitsemist Jumaliku vaherahu assambleede kaudu(!).

Ibeerlastest moodustunud keele- ja kultuuriala märgiti nimega Oksitaania, ja see hõlmas ka suuremat osa Lõuna-Prantsuse aladest (Limousin, Languedoc, Gasconia, Provencas). Katalaanide naabruses tõusis valitsevaks jõuks Aragoni Kuningriik, mille valitsejad kontrollisid suuremat osa põlisrahva poolt asustatud alasid, s.h ka Oksitaaniat. Kuna võim selles riigis oli jagatud kuningavõimu ja seisuseid esindava Üldkogu vahel, siis võib seda nimetada Inglismaa kõrval üheks esimeseks parlamentaarseks riigiks Euroopas.

Vastasseisu põhjused

Kuna Aragoni viimane kuningas Martin I suri 1410 aastal järeltulijata, siis läks valitsusvõim Üldkogu otsusega üle Kastiilia kuningale Ferdinandile. See pani aluse Ibeeria poolsaare ühendamisele ühe võimu alla ja Hispaania Kuningriigi tekkele. Kastiilia keel on segu vallutajate keeltest, mis on kõige lähedasem portugali keelele ja nende kultuuri on kujundanud võitjatest hõimupealikud. Raamatus ja filmis „Sõrmuste Isand“ on seda vastasseisu kujutatud Mordori ja Aragoni vahelise võitlusena.

Kahe rahva vastasseis teravnes uuesti Hispaania kodusõja perioodil, mil katalaanid esindasid rahumeelset anarhismi (individualistliku vabaduse äärmusideoloogia) ja Franko juhtimisel tegutsejad totalitaarset valitsusvõimu. Nii nagu varasemate valitsejate ajal, diskrimineeriti ka Franko ajal rahvuskeeli ja kultuure ning tehti kõik, et kehtestada kogu riigi territooriumil üks keel ja kultuur, mis on elujõulise territoriaalriigi vältimatu eeldus.

Franko surma ja rahvusliku leppimispoliitika raames pandi alus uuele riigikorrale, mis märkimisväärses ulatuses arvestas vähemusrahvaste iseolemise õigusi, taastades nende õiguse õppida koolides ja ajada riigiasju oma emakeeles ning elada omakeelses meediaruumis. Olukord teravnes uuesti 2008. aasta finantskriisi ajal, mil kastiilia pangandussüsteem kaotas korruptiivsete investeeringute tõttu (vt Don Quijote lennujaam) omakapitali ning valitseva eliidi kapitali päästmiseks võeti Kataloonialt kõik, mida oli võimalik võtta.

Elitarism või individualism

Eelöeldust peaks hea lugeja mõistma, et kataloonlaste ja ülejäänud Hispaania inimeste vaheline vastuolu on võrreldav nende vastuoludega, mida meie kogeme venelastega, või sakslased türklastega või prantslased araablastega. Üks rahvas esindab eliidist sõltuvat alalhoidlikku „vaikivat massi“  ja teine individualistlikku eneseteostusest väärtustavat kodanikuühiskonda.

Siinkohal tahaks eriti ära märkida, et sündikalistlikule maailmanägemusele, mis lõhkus marksistliku töölisliikumise, panid aluse just katalaanid. Marksistlike töölisliikumiste eesmärgiks oli kontrolli saavutamine riigi kui institutsiooni üle, et seejärel selle bürokraatlikku aparaati kasutades jagada ümber juba loodud rikkusi. Sündikalismi ideoloogiliseks aluseks oli vabade tööliste eraomandus (s.t nad vastustasid riigibürokraatia ülemvõimu) ja koostöö, mis väljendus ühiskondlike asjade demokraatlikus korralduses (ilma elukutseliste ametnike ülemvõimuta!).

Nn hispaania rahvas esindab taas elitaarset valitsuskultuuri, mille juured pärinevad aastatuhandete tagusest ajast, mil kehtis arusaam, et eliit valitseb rahvast ja kogub makse, kuid füüsilise töö tegemine on neile keelatud. See kultuur ilmneb kõige selgemalt Madridis, mille tänavate laius ja luksuslike losside suurusele annab maailmas otsida võrdväärset. Hispaania riigivõim esindab kapitali ja käsitleb oma valdusi, kui puutumatut ressurssi, mille omandiõigust ei või keegi kahtluse alla panna. Kõige selgemalt ilmnes see 2010. aasta Ülemkohtu otsuses, millega tühistati Parlamendis vastuvõetud seaduseelnõu, mis oleks lahendanud suuremas osas Kataloonia ja Hispaania vahelise vastasseisu põhjused ning suurendanud autonoomse ringkonna õigusi korraldada oma rahamajandust.

Arvata võib, et katalaanid pole unustanud seda aastasadade pikkust diskrimineerimist, mis väljendus rahvuskeele likvideerimise katsetes, hispaaniakeelsete ametnike omavolis ja ebaõiglastes majandussuhetes. Ja kui keskvalitsus jätkab senist poliitilist liini, siis lõpeb see vältimatult kodusõjaga. Ja siinkohal tasuks meenutada Michael Howardi raamatus „Rahu leiutamine“ lausutud mõtet, et uus territoriaalriik sünnib vaid läbi vereohvri, mis liidab rahva üheks jõuks ja paneb aluse selle püsimisele.

Kokkuvõtteks

Euroopa Liit, mis on ametlikult territoriaalriikide ühendus, kuid tegelikult üritab korraldada Euroopa rahvaste ühist eluruumi, on juba teist korda põhimõttelise valiku ees: kas esindada territoriaalriike valitsevat kapitali ülemvõimu ja huvisid või tunnustada sellel territooriumi elavate  rahvaste iseolemise õigust.

Kui taaskord valitakse kapitali huvid, siis korduvad 19. sajandi sündmused ja üle Euroopa veereb veriste revolutsioonide laine. Kui aga tahetakse järgida Prantsuse revolutsiooniga sõnastatud ideaali: vabadust, võrdsust, vendlust, siis tuleb tunnustada rahvaste iseolemise õigust ja hakata liikuma sellise föderatiivse ühiskonnakorralduse poole, milles igal rahval oleks õigus omal territooriumil rääkida omas keeles, elada oma kultuuri ja majandustavade järgi, kuid väljapoole suunatud asjad (välispoliitika, õiguskord, sõjaline kaitse) delegeerida ühishuvisid esindavale institutsioonile.

Meie – eestlased, peaksime toetama iseolemise õigust taotlevaid rahvaid ja osalema aktiivselt selles protsessis. Kuid mitte vaenu ja vastuolusid õhutades, vaid lahendeid otsides! Ratsionaalsem viis lahendada seda vastuolu, mis vabaduse teljel väljendub eneseteostuse ja enesekehtestamise õiguse vahelises vastasseisus, oleks algatada vastav diskussioon EL institutsioonides ning kuna Eesti on praegu selle ühenduse eesistuja, siis on meid selles institutsioonis esindavatel inimestel suurepärane võimalus ka seda teha.