Eesti haridussüsteem on jõudnud olukorda, mis vastab revolutsiooni-eelsele olukorrale, s.t ühed ei saa ja teised ei taha enam vanamoodi jätkata.
Mis on valesti?
Eesti praegune haridussüsteem lähtub III töösturevolutsiooni ideoloogiast ning üritab rahuldada selle arenguetapi ettevõtluse vajadusi. Selle tunnusteks oli:
- suurettevõtted ja standardiseerimine;
- kõige tähtsam oli juhtimine ja töö organiseerimine
- monotoonne palgatöö tootmisliinide ääres;
- iga tööline oli kergelt asendatav tänu rahvastiku kiirele kasvule;
- masstoodang ja tarbimisühiskond;
- looduslike ressursside ammendumine ja keskkonna saastumine.
Meie praeguse haridussüsteemi tegevusloogikaks ja tunnusteks on:
- suured koolimajad ja süsteemi tsentraliseerimine;
- kõige tähtsam roll ja suuremad palgad on organisatsiooni juhtival direktoril ja kontrolli teostavatel ametnikel;
- õpetajal lasub ainuvastutus (riigi ja lapsevanemate ees), et laps omandaks nõutud teadmised;
- õpetaja rolliks on sisendada õpilastele poliitiliselt määratud teadmised, millest moodustub tema maailmavaade ja arusaam ühiskonna korraldusest;
- õpilased peavad tõestama eksamitel, et nad on omandanud nõutud teadmised määratud ulatuses;
- õpilastele sisestatakse, et neil on õigused ning õpetajatel ja riigil kohustus teha nad targaks.
Minu isiklik kogemus on, et meie haridussüsteemis domineerivast bürokraatiast hullemat pole olemas, sest ebakompetentsete inimeste soov teisi valitseda ja poliitikute poolt kehtestatud aruandlusnõuded loovad keskkonna, milles iga normaalne inimene läbi põleb. Lisaks läheb vähemalt pool, tihti aga suuremgi osa palgafondist ametnikele, mistõttu õpetajate palgad ei saagi kasvada!
Miks vanamoodi ei saa enam jätkata?
Meie tänane reaalsus on see, et
- eesti keelt rääkivate inimeste koguarv väheneb järjekindlalt;
- elanikkonnas vanurite osakaal suureneb ja noorte osakaal väheneb, sest järgmise 30 aasta jooksul läheb igal aastal pensionile u. 4000 inimest rohkem, kui tuleb tööle;
- elanikkond koondub suurematesse linnadesse ja maa-asustus muutub üha hõredamaks;
- inimesed teavad oma õigusi, kuid kuna neile ei räägitud vabadusega kaasnevast vastutusest, siis nüüd nõuvadki nad hüvesid (kodanikupalk, NIMBY efekt jms), kuid ei ole valmis tunnustama nendel lasuvaid kohustusi;
- nõuet, et õpetajad peavad olema erialati spetsialiseerunud ja magistriharidusega, ei suudeta täita inimeste ja raha puuduse tõttu;
- riigieelarve vahendid reaalväärtuses vähenevad, kuna täiskohaga töötvaid inimesi on 34% ja 49% on ülalpeetavad;
- IV ja V. tööstusrevolutsioonis osalevad ettevõtted, mis digitaliseerivad ja personaliseerivad oma tootmistegevuse, vajavad ennast ise juhtivaid ja koostöövõimelisi inimesi, kes oskavad otsida infot, analüüsida olukorda, sõnastada eesmärke ja lahendada loovalt probleeme;
- ühiskonnas kasvab isiksuslike, s.t põhjuse-tagajärje seoseid mõistvaid ning enesemääramise ja eneseteostuse õigust nõudvate inimeste osakaal, kes ei vaja enam juhte ja organisaatoreid oma elu korraldama;
- nutiseadmete ja sotsiaalmeedia areng on loonud olukorra, kus lapsed on 24/7 virtuaalses maailmas ja nad ei suuda enam keskenduda;
- loodud on skisofreeniline olukord, milles õpitegevust hinnatakse individuaalsete saavutuste alusel, kuid samal ajal üritatakse välistada (turumajandusliku) konkurentsi elemente õpitulemuste hindamisel, mis võimendab hirmu (stress, masendus) tuleviku toimetuleku pärast;
Kõik need nimetatud tegurid muudavad vana viisi jätkamise võimatuks.
Haridusreform peab algama algusest
Kui Eesti ettevõtted tahavad säilitada oma konkurentsivõime ja meie inimesed saavutatud heaolu taseme, siis tuleb alustada haridussüsteemi reformimisest. Eelkirjeldatud probleemid oleks lihtsalt lahendatavad, kui oleme valmis muutma oma senist hariduskorraldust. Proovin lühidalt kirjeldada seda nägemust, mis hõljub minu meeles. Kuna konflikti keskmes on algkool, siis alustame sellest.
- Senine kontseptsioon „Õpetaja õpetab“ peab asenduma uuega, mis lähtub arusaamast „Õpilane õpib“;
- Algkool tähendab õppetöö kohta, kus on üks-kaks psühholoogi haridusega ja empaatilist inimest, kes juhendavad 9-15 lapse rühma. Sellises koolis pole enam kohta direktorile, õppealajuhatajale jms ametnikele;
- Õpetaja rolliks on õpetada lapsed õppima (s.t tööd tegema), ise endale eesmärke püstitama, rühmatöö käigus uuritud teemal tehtud ettekandeid hindama ja tagasisidet andma ning nende arengulisi probleeme lahendama. Sellises rollis õpetajat võiks nimetada noorte hingehoidjaks;
- Kohaliku omavalitsusel, s.t tema ametnikul on koostöös kohalike inimestega kohustus leida õppetööks sobivad ruumid, varustada see õpitegevuseks vajalikuga nii materiaalses kui finantsilises mõttes. Hajaasutusega aladel võib see olla külapõhine, linnades koondatud hoonetesse, mis asuvad lastele võimalikult kodu lähedal;
- Riigi keskvalitsuse ülesandeks on luua ühtne üleriigiline virtuaalne õpikeskkond, kust õpilased saavad vajalikud materjalid teadmiste omandamiseks. Seal peaks olema tekstilised materjalid, audio- ja videoloengud ning interaktiivsed eri teadmiste valdkondi hõlmavad õpimängud.
- Eri õpivaldkondade õpetajaid koondavad organisatsioonid panevad kokku uuest reaalsusest (interneti-info, virtuaalsed otsingumootorid, tehisintellekt, metaversum) lähtuvad ning omavahel sidusad õppeprogrammid.
- Valitsus tellib start-up’idelt virtuaalsesse õpikeskkonda sobivad õppematerjalid. Vastavalt õppeprogrammidele salvestatakse erinevate õpetajate loengud, luuakse interaktiivsed õpimängud ning praktilisteks tegevusteks vajalikud keskkonnad.
- Igal õpilasel peab olema võimalus valida erineva raskusastmega materjale ja nende läbimisel vastata virtuaalses õpikeskkonnas teadmiste omandamist kontrollivatele küsimustele. Eelnevalt selleks loodud programm hindab vastamise tulemuslikkust ning nõutud taseme täitmisel avab uued õpitegevuse jätkamiseks vajalikud materjalid.
Nende jms siin nimetamata reformide eelduseks on hariduspoliitilised otsused, mis omakorda sõltuvad ühelt poolt kodanike valikutest valimistel ja teiselt poolt nende enda valmidusest nõuda ja aktsepteerida koolisüsteemis läbiviidavaid muutusi.
Kokkuvõtteks
Sellise algkooli mudeli juurutamine
- tagaks lastele võimaluse õppida kodu lähedal;
- vabastaks vanemad vajadusest vedada lapsi kauge maa taha;
- vähendaks nii inimeste kui valitsuse transpordist johtuvaid kulusid;
- aitaks kaasa laste positiivsele arengule, koostöövõimele ja sallivusele;
- vähendaks laste stressi ja koolikiusamise juhtumeid;
- looks eelduse, et tulevikus saavad eesti inimesed ise hakkama kiiresti muutuvas keskkonnas ja suudavad ise lahendada oma probleeme, s.t kaob vajadus hoolekanderiigi järel;
- õpetajad vabanevad bürokraatlikest kohustustest, sest need teeb tema eest ära virtuaalne õpikeskkond;
- parandaks Eesti riigi ja kultuuri konkurentsivõimet rahvusvahelises mastaabis ning kindlustaks meie heaolutaseme püsimise.
Hea lugeja, mida sina arvad sellisest – meie ette kerkinud probleemi – lahenduses