Riigieelarvest

Mõiste

Mõiste fiskaalsüsteem märgib suveräänse riigi ja enda asju ise korraldava omavalitsuse tulude ja kulude haldamise süsteemi.

Kui rahasüsteem on riigist eraldatud, s.t raha emiteerib pank ja laenab seda riigile intressiga, siis saab keskvalitsus koguda tegevuskulude katmiseks vajalikke tulusid elanikke maksustades ja neile erinevaid tasulisi teenuseid osutades. Kui raha emiteeriks riigikassa ja koguks selle tagasi maksudega (vastavalt modernsele rahandusteooriale), siis saaks valitsus tagada täistööhõive ja sotsiaalse õigluse.

Kohalike omavalitsuste (föderaalosariik, maakond või vald/linn) maksutulud sõltuvad riigikorraldusest. Demokraatlikku riiki hallatakse subsidaarsusprintsiibil, s.t omavalitsusel on oma maksubaas ja eelarve kujundamise õigus. Totalitaarses riigis on maksustamisõigus vaid keskvalitsusel, mis määrab ka madalamatele haldustasandite eraldatavad rahasummad ning selle, kuhu ja kuidas üleantud raha kasutada.

VABADE riikide kodanikel on demokraatliku haldussüsteemi kaudu õigus ise otsustada, kas nad tahavad

  • maksta makse ning saada tasuta või omahinnast odavama tasu eest erinevaid teenuseid valitsuselt või
  • maksta ise konkreetsele äriettevõttele tasu ja saada selle eest siis vastavat teenust.

Nõustudes maksukohustusega, tekib inimestel võimalus saada teenust, mille headus sõltub ametnike haldusvõimekusest ja korruptsiooni tasemest. Valides mudeli: teenus-tasu-eest, saavad teenuse vaid need isikud, kes on suutelised selle eest tasuma, kusjuures teenuse kvaliteet sõltub otseselt makstavast tasust.

Fiskaalsüsteemi mõju

Carolin Webber ja Aron Wildavski on oma monograafias „A History of Taxation and Expenditure in the Western World“, mis kirjeldab fiskaalsüsteemi arengut läbi 6000 aasta,  avaldanud mitmeid huvitavaid mõtteid fiskaalsüsteemi teemal:

  • Fiskaalsüsteem on poliitika teostamise vahend, sellega määratakse kes kannab riigi maksukulud ja kes saab kogutud vahendite kasutamisest kasu. Ja kui see muutub, siis muutub ka riigkord!
  • Oma riigi säilitamiseks peavad inimesed suutma tegutseda üheskoos viisil, mis toetab nende elustiili ning nad peavad omama selget ülevaadet asjadest, mis on läinud valesti. Seda võimaldab eelarve!
  • Inimeste iha kontrollida riigieelarvet ei ole kuidagi seotud nende teadmiste või organisatsiooniliste võimetega seda hallata.
  • Eelarvevälistel fondidel, mis on varjatud avaliku kontrolli eest, on määrav roll ühiskonda kahjustavates arengutes. Seetõttu tuleb keelata igasugused eelarvevälised fondid ja reservid.
  • Eelarve on poliitika teostamise aluseks. Võitlus eelarve valitsemise ja selle vahendite sihipärase kasutamise pärast on jätkunud läbi kogu ajaloo.
  • Kuna rahalised vahendid on alati piiratud ning neid saab kasutada erinevatel eesmärkidel, siis on eelarve protsess, mille käigus langetatakse poliitilised valikud.
  • Valitsus võib igas ühiskonnas teha, mida ta tahab, kuid vaid raamides, mille määrab eelarve.
  • Valitsuse väide, et selleks ei ole raha, on täiesti lõplik hinnang teie poolt soovitatava projekti teostatavusele.
  • Eelarvekorra rikkumine tähendab sotsiaalse kokkuleppe lõppu. Avalik rünnak eelarve alusetele on võrdne revolutsiooniga.
  • Mõistmine, et sind fiskaalsüsteem ekspluateerib inimest ja leping pole aus, ei tähenda selle kohest tühistamist ja kahjunõude esitamist.
  • Meetmed võetakse ette alles siis, kui ekspluateeritav pool leiab parema lahendi, kuidas asju korraldada ning tal on nii uus nägemus hüvede jaotamisest, kui ka suutlikkus seda realiseerida.
  • Väga paljud inimesed tahaksid, et keegi teine kannaks maksukulud, kuid nemad saaksid nautida tasuta maksurahade eest pakutavaid hüvesid. Elu on ilus, kui teised maksavad selle eest.
  • Maksukoormust saab alandada, kui inimesed lahendavad ise enda probleemid ja ei palu, et riik seda nende eest teeks!
Kokkuvõtteks

Demokraatlike riikide kodanikel on õigus ja võimalus valida, millisele erakonnale nad hääle annavad, s.t kas nad eelistavad seda parteid, mis:

  • lubab alandada makse ja tõsta abirahade väljamakseid või
  • ütleb ausalt, et nad saavad pakkuda teenuseid ja teha väljamakseid mahus, mille määrab eelarve, s.t maksutulude suurus.

Valija olukord on samasugune kui inimesel, kes peab otsustama, millisesse söögikohta minna ja mida tellida. Kuid seejuures tuleb meeles pidada, et kui valitakse  kõige uhkem maja ja laud, mis on kaetud erinevate hõrgutistega, siis tuleb lõpuks selle teenuse tarbijal saadud hüved ise kinni maksta.

Ehk populistlike poliitikute poolt lubatu maksvad kinni neid valinud isikud isiklikult .. kui fiskaalsüsteem toimib õigluse põhimõttel! Tulem on aga alati õiglane, kui inimesel on valikuvabadus.

Leave a Comment