Vabariik või Võrdsusriik

Kuigi eestlased andsid oma riigile nimeks VABARIIK, on Isamaa, Sotsiaaldemokraadid, Keskerakond ja EKRE asunud ehitama VÕRDSUSRIIKI, sest maksutuludest jagatavaid hüvesid ja abirahasid jagatakse võrdselt kõigile … sõltumata sellest, kas inimene seda vajab või mitte!

 

Kui poliitikud on valinud võrdsusriigi juurutamise tee, siis peaks ka maksukohustused olema kõigile võrdsed. Praktikas tähendaks see, et igaüks kes tahab elada Eesti Vabariigi territooriumil ja tarbida selle valitsuse poolt jagatavaid hüvesid, peab ka osalema nende kulude katmisel.

Võttes aluseks Eesti 2023. aasta riigieelarves planeeritud maksutulud, mis on 12,9 miljardit eurot ja elanike arvu 1,3 miljonit, siis lihtsa jagamistehtega leiame, et iga pea, mis tahab elada sellel territooriumil, peaks tasuma selle eest valitsusele 9 720 eurot aastas ehk 810 eurot kuus.

Kuid kohe kõlavad väited, et nõuda igalt vastsündinult sünnile järgnevast kuust alates peamaksu tasumist on ebaõiglane ja rahva jätkusuutlikkust kahjustav. Siis võtavad sõna pensionärid, ja küsivad kuidas saavad nad tasuda oma 500 eurosest pensionist tasuda 810 euro suurust peamaksu. Vastata võib, et kui ei taha maksta, siis tuleb peast loobuda või siis viia see mõnda välisriiki.

Humaansemal lähenemisel kehtestame maksukohustuse vaid nendele, kes tulu teenivad. Kuna 2022. aastal teenib tulu ja maksab makse vaid pool elanikkonnast (erinevate allikate järgi 46-52%) elanikkonnast, siis peaks iga töötav isik tasuma aastas riigile 21 135 eurot ehk kuus 1 761 eurot.

Mida sina arvad, kas peamaksul põhinev maksüsteem oleks õiglane ja kas seda tuleks rakendada Eestis?

Peamaksu ajaloost

Peamaksu (ingl. poll tax, head tax, capitation) on rakendatud läbi ajaloo.

Nii iidsetel Hiina ja Egiptuse vaaraod nõudsid peamaksu tasumist juba enne seda, kui sellest hakati rääkima kirjalikes allikates. Kuna maksu koguti kas rahvaloenduse ajal või selle alusel, sellest ka selle nimi: poll-tax.

Juutide Vanas Testamendis on lõik (Teine Moosese raamat, 30:11-16), milles Jehhoova õpetab Moosest koguma peamaksu, mis ei ole vaestele liiga koormav ja rikaste suhtes diskrimineeriv ning millest laekunud tulud anti Templile:

„Kui sa arvestad Iisraeli laste päid, neid, kes ära loetakse, siis andku iga mees oma hinge eest lunaraha Issandale, et neid ei tabaks nuhtlus, kui nad ära loetakse! Igaüks, kes astub äraloetavate hulka, andku pool seeklit püha seekli järgi, kakskümmend geera seeklis; tõstelõiv Issandale on pool seeklit. Igaüks, kes astub äraloetavate hulka, kakskümmend aastat vana ja üle selle, peab andma Issandale tõstelõivu! Rikas ärgu andku rohkem ja kehv ärgu andku vähem kui pool seeklit, kui te annate Issandale tõstelõivu lepituseks oma hingede  eest! Võta Iisraeli lastelt lepitusraha ja kasuta seda kogudusetelgi teenistuseks; see meenutagu Issanda ees Iisraeli lapsi, et saaksite lepitust oma hingedele!”

Antiik-Kreekas nõuti peamaksu tasumist sõltlasriikide elanikelt ja välismaalastelt, kes elasid Ateenas.

Rooma Vabariigis lasus kodanikel kohustus tasuda peamaksu igalt orjalt. Rooma võimuala laienedes hakati peamaksu nõudma nende vallutatud alade elanikelt, kus selline tava juba varem kehtis. Kui Rooma vallutas Kreeka saared ja selle võim laienes Ida-Aasia aladele, siis hakati peamaksu tasumist nõudma lisaks orjadelt ka vabadelt meestelt, et rahastada mereröövlite laevastikega peetavat võitlust. Juudiriigi hävitamise järel kehtestati 72. aastal juutidele eriline peamaks (Fiscus judaicus). Rooma Impeeriumi idaladel, hilisemas Bütsantsis pidi iga vaba mees tasuma peamaksuna ühe kuldmündi (solidus, 4,5 gr) aastas ja kui ta seda ei suutnud, siis pidi ta müüma esmalt oma lapsed ja seejärel ka naise orjaks. Lääne-Rooma aladel lõpetas selle tava Rooma kirik.

Moslemi vallutajad nõudsid kõigilt vallutatud alade elanikelt peamaksu tasumist (dinaar, 4,25 gr), kuid kõik need kes astusid vabatahtlikult islami usku, vabastati täielikult kõikidest maksukohustustest. Ilmselt oligi see üheks põhiliseks islami kiire leviku põhjuseks, eriti endistel Rooma aladel, kus maksukoormus tõusis maksevõimet ületavale tasemele.

Lääne-Euroopa aladel püüdsid peamaksu tasumise kohustust juurutada germaani hõimujuhid, kes vallutatud aladel tahtsid maksustada kohalikku elanikkonda, kuid ei suutnud kirjaoskamatuse tõttu hallata senist bürokraatlikku süsteemi. Enamasti suutsid haritud roomlased, kellest nüüd olid saanud kirikutegelased, need katsed tasalülitada, hirmutades harimatuid valitsejaid jumala vihaga. Sellest sai alguse Rooma kiriku võidukäik.

Rooma aegne juudimaks taastati Lääne-Euroopas 813. aastal ning sellest sai Euroopa valitsejatele, kellel puudus tavapärane maksustamise õigus, oluline tuluallikas.

Tänase Ukraina aladel hakkasid peamaksu tasumist nõudma kasaarid nendelt, kes ei võtnud omaks juudi usku. Vastupanu sellele maksule pani aluse Kiievi vürstiriigi tekkele. Peamaksu tasumise kohustus taastati mongolite poolt vallutatud aladel. Sellel eesmärgil viidi 13. sajandil läbi rahvaloendus, maa jagati haldusüksusteks (mille valitsejat nimi oli: paskaak) ning makse hakkasid sisse nõudma islamiusulised kaupmehed. Need, kes ei suutnud maksu tasuda, müüdi orjadeks Bagdadis. Kuna viha islamiusuliste maksukogujate vastu kasvas väga suureks, pakkus üks Moskva vürst, et võtab maksukogumise õiguse enesele ja see pani aluse Vene riikluse arengule. Peamaksu tasumise kohustus jäi Venemaal püsima ka peale mongoli koloniaalajastu lõppu ning selle kogumine lõpetati 1886. aastal, kui see hakkas takistama riigi tööstuslikku arengut.

Inglismaal koguti vahelduva eduga peamaksu ajavahemikul 1275-1698, mille järel see asendati algul akna- ja korstnamaksuga ning hiljem kinnisvaramaksuga. Peamaks kehtestati uuesti 1989. aastal, Margaret Thatcheri valitsusajal kinnisvaramaksu asemele, kuid see tühistati 1990. aastal peale Thatcheri valitsuse lahkumist.

Inglise mässavates kolooniates arutati peamaksu kehtestamise küsimust juba 1776. aastal, kuid selle kehtesatmise mõte lükati tagasi. Peamaksu tasumise kohustuse kehtestasid Ameerika Kodusõja ajal Ameerika Konföderatsiooni (1861-1865) kuulunud osariigid ja veel mõned põhjapoolsetest osariikidest, kuid see tühistati peale sõja lõppu. 19. sajandi lõpus, kui valimisõigus laienes ja rassilist diskrimineerimist hakati piirama, anti osariikidele õigus siduda peamaksu tasumine valimisõigusega. Selline nõue kehtis aastael 1877-1965. 21. sajandil on mitmed Ameerika Ühendriikide linnad (s.h Chicago, Denver, Seattle) üritanud kehtestada peamaksu tasumise kohustust.

Prantsusmaal kehtestati peamaks 1695. aastal ning see tühistati 1791. aastal, Prantsuse revolutsiooni käigus.

Uus-Meremaal ja Austraalias nõuti ajavahemikul 1852-1944 peamaksu tasumist hiina immigrantidelt.

Šveitsi mõnedes kantonites (Zürich, Fribourg) kehtis peamaksu tasumise nõue 2009. aastani.

Leave a Comment